Seekordne EUROPEADE reis viis meid Zamorasse Hispaanias . Reis sai alguse 13. juulil ja koju tagasi jõudsime 29. juulil. Nagu eelmiselgi aastal, nii ka sellel aastal, oli meie bussi numbriks 1 ja kokku sõitis festivalile neli bussitäit rahvast üle Eesti. Tõsi, seda küll alates Madriidist, sest osad kodanikud otsustasid seekord kasutada õhutransporti. Sellevõrra oli bussiga surfajatel rohkem ruumi laiutada. I bussis olime siis meie, s.t." Reola" Ülenurmelt, "Hermes" ja "Lea" Tartust ning alates Madriidist lisandus "Spekter" Keilast. Enamjaolt kajastabki see (foto-)aruanne meie kogukonna tegemisi. Peaaegu oleks unustanud mainimata bussijuhid Urmas Nõgu perega ja Kalev Küla, kes sõitsid ka meie bussis. Reisi pikkuseks kujunes 20 km alla 10 000 km. Marsruut = Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Saksa, Šveits, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Monaco, Itaalia, Šveits, Saksamaa, Tšehhi, Poola, Leedu, Läti ja Eesti. Aga aitab lobast ja asugem pilte vaatama.
Fotograafideks ja tekstiloojateks olime meie kõik. OK!
 
13. juuli - ärasõit Tartust, et jõuda õhtuks Poola kämpingusse. Tegelikult jõudsime juba päeval. Sellest teekonnast pole midagi jutustada, sest kes vähegi seda marsruuti on kulgenud, teab isegi, et seal pole midagi meenutada. Kohale jõudes ja bussist väljudes lõi vastu tugev leitsak Mõne tunni pärast muutis aga olukorra ei tea kust laekunud paduvihm ja osa rahvast tormas koheselt ennast taevase duši alla värskendama. Pärast seda säras taas päike.
14. juuli - start varakult, et jõuda õhtuks kämpingusse Pilsenis (Plzen) Tšehhimaal. Suhtkoht igavavõitu kulgemine. Sai magada. Õlu kohalikus kõrtsis 8 (loe kaheksa) eesti krooni.
15. juuli - läbi Saksamaa Šveitsi, kus olime ööd kämpingus Flimsi spordikeskuses. See teekond on looduse seisukohalt oluliselt huvitavam. Ikkagi mäed! Õnnestus käia ujumas ilusas ja sinises Cauma mägijärves, mis asub 997 m kõrgusel ja õhtu saabudes ka linnale pisuke tiir peale teha.
16. juuli - hommik. "Killuke" Hiiumaalt, nemad magasid bussi kõrval asfaldi peal magamiskottides. Milleks neid telke veel kaasa vedada, sest oli ju öeldud, et võtke asju kaasa minimaalselt. See päev oli ette nähtud Šveitsi mägede vallutamiseks ja  selleks oli Valdo ette valmistanud kolm erinevat marsruuti. Esimene oli siis bussiga ja leebem, teine bussiga ja ekstreemsem ja kolmas rongiga ekstreemvariant. Esimene marsruut kulges üle Simplonpassi, kõrgusega 2005 m ja ümber Lago Maggiore järve.Teine marsruut kulges üle mägede kõrgemas kohas, Furkapassis 2431 m üle merepinna. No on ikka hingematvalt ilusad vaated, mõnele isegi kohati niivõrd ilusad, et tõid väikese hirmukiljatuse üle huulte. Pinget lisas loole ka see, kui meile tuli serpentiini peal teine buss vastu, jättes selja taha natuke maad tahapoole jäänud teetasku. Siis selgus, et keegi ei mahtunud enam kuskile poole sõitma. Selle vastutulnud suure bussi roolis oli naisterahvas, kes ilmselt arvas, et  mägedes sõites on naistel eesõigus. Kuhugile enam taganeda polnud, sest busside taha kogunes kiirelt pikk autoderivi. Ainukesed kes läbi veel mahtusid, olid ilma külgkorvita tsiklid ja jalgrattad. Pika pusklemise ja autode ümberpaigutamise järel õnnestus olukord siiski lahendada, kusjuures meie bussijuht pidi selleks bussi küljest peegli ära võtma. Aga jah - need vaated! Mägedes sõitsime välja Brigini, kus ootasime järgi rongireisijad. Kuna osad bussid veel viibisid, siis sõitsime natuke edasi St- Lèonard´i ja käisime paadiga maa-aluses koopas ja siis veel tsipake edasi Martigny vanas kindluses. Seal jõudsid meile ka ülejäänud kaks bussi järele.
17. juuli - varahommik.Mingi kilin - kolin. Lehmad juba üleval. Šveits pidi olema selline maa, kus ka inimesed kõnnivad kellad kaelas. Meie kämping asus kohalikul spordiplatsil, mis kuulus talunikule ja mille ümber laiusid karjaaiad. "Killukesed" magamiskottides varju all. Edasi läbi Prantsusmaa Barcelonani. Teepeal ujumispeatus Montpellier´i linna lähistel Vahemeres ja õhtul hilja kämpasse (selle organiseeris Valdo niiöelda sõidupealt) Barcelona külje all. Meie place otse auto- ja raudtee kõrval, aga pole lugu, seda on ju ennemgi olnud.
18. juuli - äratust pole vaja, kella eest on autod - rongid. Siva bussi ja suund Madriidi peale, et peale korjata õhureisijad. See marsruut kulgeb üle null-meridiaani. Kuna õhtuse lennu saabumiseni oli mitu tundi aega, siis põrutasime joonelt metrooga kesklinna, kus saime ringi sebida paar tunnikest. Tagasi lennujaama jõudes selgus, et lennuk viibib tundi kaks. No oleks me seda teadnud! Kui lendajad lõpuks laekusid, oligi sihiks jäänud veel vaid Zamora.Teised bussid liikusid läbi Zaragoza Zamorasse.
19. juuli - ZAMORA. Reisi seitsmes päev. Kuna Valdo lükkas hommikupoolikul toimuma pidanud proovi pealelõunasele ajale, siis tutvusime niikaua linnaga. Kes poodi, kes vanu aegu meenutama, kes nautis sooja ilma, kes käis rühma festivalile registreerimas.
20. juuli - neljapäev. Hommikupoolikul meie bussikollektiivi tänavaaesinemised ja peale lõunat staadioniproov. Õhtul leidis aset Europeade I kontsert, kus eesti grupid esitasid tantsu "Lilleküla polka"  Meie  nimetame seda tantsu "Lätiküla polkaks", kuna Reola naaberküla kannab sellist nime.
21. juuli - reede. Toimus niiöelda väljasõit Portosse Portugalis. Tegemist on äärmiselt ilusa ja omapärase linnaga Atlandi servas. Ära sai käidud ka Atlandi ookeanis endas. Jälle üks knopka koduse atlase peal säramas.
22. juuli - laupäev. Europeade komitee vastuvõtt. Seal osales 2 esindajat igast kollektiivist. Ülejäänud kollektiivi liikmed veetsid kasulikult aega kohalikus marketis. Peale lõunat toimus kiire ekskurss Salamancasse, mis asub Zamorast kiviheite kaugusel. Sealt tagasi jõudes oli aeg sammud seada paraadile. Europeade paraad on erinevate euroopa maade rahvuste rahvariiete "moeshow", kus saab näha imeilusaid rahvariideid ja rõõmsameelseid kenasid inimesi. Ja oluline on ka see, et hispaanlased on tõelised folkloorifriigid - pealtvaatajatest puudust ei olnud.
23. juuli - pühapäev. Hommikul toimus proov, et anda viimane lihv õhtul toimuvaks finaalkontserdiks, kus Eestil oli kavas kaks tantsu. Naistel oli õhtul kavas eraldi tants "Vigala reilender" ja pärast seda esitasime koos lätlastega "Kaera - Jaani" läti variandi "Cukos drikos" . Järgmine Europeade toimub Taanis Horsenses. Peale suurt finaali pakkisime asjad ja keerasime bussinina kodu poole.
24. juuli - varahommikul toimus hüvastijätt Madriidi lennuväljal õhusõitjatega ja meie, ülejäänud põrutasime edasi Barcelonasse. Seal võttis tubli aja bussile parkimiskoha leidmine. Lõpuks õnnestus meil koht leida ühe kohaliku baarmeni abiga otse "plääzi" ääres. Kes tormas siis kohe Vahemere karastavatesse voogudesse, kes esmalt linna peale. Üheksa tundi möödus lausa lennates.
25. juuli - hommikuks Nice´s. Kes tõttas taas joonelt Vahemere voogudesse, kes linna peale. Edasi Monaco. Taas parkla ülesleidmine paras peavalu, kuid tänu sellele sai läbi sõidetud osa vormelirajast, kaasa arvatud see kuulus tunnel. Lõpuks sai ka jalg maha pandud selles kuulsate ja rikaste linnas. Kõik oli ilus ja kena, ainult, et see Vahemere kesksuvine kliima pole meiesuguste jaoks, kes me aegajalt peame ka -35 kraadist pakast välja pidama. OK! Kaks tundi möödas ja sõit Itaaliasse  Vertimiglia kämpingusse. Äsja Monacost saabunu jaoks on Itaalia äärealale maandumine suhteliselt karm lugu. Klants ja puhtus versus s.... ja p..... Kämping asus seekord kruusa peal ja otse loomulikult raudtee ääres. Aga pole hullu midagi, maailmaränduritest rahvatantsijad on ju hullematki näinud ja aitab nutulaulust.
26. juuli - hommikul veeresime edasi Šveitsi Luzerni peale, kuni (siiani läkski kuidagi libedalt)  ütles üles meie truu ja ustav sõiduvahend. Otsa sai seda riistapuud käima ajav jurakas ehk starter. Niikaua kui bussijuhid esindusest abi nõutasid, haarasid Peeter ja Heiki härjal sarvist ning eemaldasid selle pahalase bussi küljest. Kuni kohalik Scania esindus, kaks rõõmsameelset ja maakeelset itaalia kodanikku, peale siestasid ja muid asjatoimetamisi kohale jõudsid, sai bussirahvas lõbusalt aega veeta bensujaama poes ja McDonaldis. Kogu see remondiprotseduur võttis aega 8 tundi, mis ilmselt arvestades kohalikke tavasid, polegi teab mis pikk aeg. Meie jaoks aga küll. Luzerni jõudsime me alles hilja öösel ja seega jäi meil see ilus Sveitsi linn nägemata. Ja Sandra sünnipäeva pidime ka bussis pidama.
27. juuli - tunnike Luzernis. Oleks ikka tahtnud oluliselt kauem olla, aga mis parata, olime ju 8 tundi graafikust maas. Peab vist ikka eraldi Šveitsi reisi ülesse soojendama. Edasi Šveitsi- Saksa piir ja linn nimega Konstanz, kus põrutasime bussiga praami peale ja sõitsime üle  Bodensee järve Meersburgi. Õhtuks jõudsime kämpingusse Pilsenis Tšehhimaal. Õlu kohalikus kõrtsis 8 (loe kaheksa ) eeku.
28. juuli - sünnipäev Kadri-Annil ja Mallel. Edasi läbi Tšehhimaa Poola kämpingusse. Ah jaa, bussil number 4 jäi ühes bensiinijaamas käsipidur peale. Ei edasi, ei tagasi. Pakkusime selle bussi õnnetutele reisijatele küüti. Õnneks sai buss peagi korda. Kämpingusse jõudsime taas hilja, olime ju ajast 8 tundi maas. Malle sünnipäev tuli ära pidada bussis.
29. juuli - viimane pingutus. Poola, Leedu, Läti ja lõpuks EESTI = KODU. Home, sweet home!

KILDE REISILT ehk naer läbi pisarate
Meil on vaikne buss, sina, sina ja sina- lähme räägime väljas.     (Sillamäe)
Bussil hiiliv sõidustiil.       (oleme teelt eksinud)
Kapten on kuival.      (Reola)
Mis sa süüa tahad? Ükskõik mida, peaasi, et kartulipuder oleks!   (Reola)
Mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale.        (Rapla)
Ei saa püsti tõusta- midagi on jalge vahel.       (Reola)
Ära kaarti valepidi keera, muidu voolab vesi järvest välja!    (Reola)
Te tantsite rõvedalt- otsige oma vähene tailiha kiht peki alt välja ja hakake selle abil oma keha liigutama!       (Tallinn)
 
Täname taaskord meie sponsorit Ülenurme vallavalitsust, Eesti Europeade Ühingut ja kõiki teisi, tänu kellele see reis teoks sai.