|
Siin on põgus
ülevaade meie reisist Europeadele, mis sellel
aastal toimus 20 - 25 juulini Prantsusmaal linnas
nimega Quimper. Reis ise algas 15. juulil ja
tagasi koju jõudsime 30. juulil. Kõige enam
kajastab see lühike lugu buss nr. 1 tegemisi,
kus reisijateks olid Reola segarühm, Torma
naisrühm, Torma rahvamuusikakapell,
rahvatantsurühm "Kavalik", naisrühm
"Uhka", segarahvatantsurühm
"Taara" ja pastla Paul ning
bussijuhtideks Meelis Kalder ja Ilmar Liibeon.
Ülevaade on antud päevade kaupa ja teksti
lõpus fotokale klõpsates saate vaadata fotosid.
Siin leheküljel olevad fotod on üldistavad ja
reisi iseloomustavad. Ülejäänud fotod on
saadaval allpool lisatud lingil "VEEL
PILTE". Ja üleüldse - selleks, et kõigest
täit ülevaadet saada, peab reisi ise läbi
tegema!
Fotograafideks olid Eints, Malle, Peeter, Anne ja
Heiki.
Tekst Eints. |
|
|
|
15. juuli- ärasõit,
Läti, Leedu, Poola kus jäime ööseks
kämpingusse. Tartus seda rahva- ja kolahulka
vaadeldes tekkis kahtlus, kas see värk ikka
mahub bussi peale. Aga mahtus küll. Ju see buss
oli ikkagi kummist. Eesti- Läti piiril läks
kõik libedalt, kui välja arvata väike tõik,
et ühe reisija pass vaja Tartust järgi tuua.
Taas üles ärgates taheti jälle passe näha.
Selgus, et ootamatult olime jõudnud Läti- Leedu
piirile. Ah jaa, pisut enne seda seiklesime
tibake ka Läti kanalate vahel, sest, et enne
piiri oli teeremont ja meil õnnestus
ümbersõidul pisut eksida. Aga see selleks-
õige sõit ju alles algamas. Piiril taas passid,
mis nüüdseks kõigil olemas. Leedu läks
lennates- kes sõi, kes rüüpas õlut, kes tagus
turakat ja kes uudistas Leedumaa loodust. Mõned
ka magasid. Väikene tankimis- pissimis peatus ja
juba Leedu- Poola piir. Passid! Kõik OK ja edasi
juba õõtsudes ja raputades kämpingusse. |
|
|
|
16. juuli-
hommikul varakult äratus, telgid- värgid kokku
ning bussi. Kõik mahtusid peale ja läks
sõiduks. See päev oligi ette nähtud ühe
valuga Berliini külje alla välja jõuda. Enne
Poola- Saksa piiri toimus väikene söögi,
joogi, poe ja pissipeatus kohas nimega "Las
Vegas". Piiril taas passid ja sealt edasi
kämpingusse. |
|
|
|
17. juuli-
väljasõit varakult. Mõne tunni mõõdudes
riivame Hannoveri ja veel mõne tunni pärast
jõuame linna nimega Wuppertal. See on
sellepoolest eriline linn, et seal sõidavad
trammid sõna otseses mõttes õhus ja kutsutakse
neid ripptrammideks. Õnneks on istmed trammis
ikka õiget pidi, nii et inimesed ei pea seal
sees pea alaspidi rippuma. Selle riistapuuga tiir
linna kohal teha oli päris oma-
pärane kogemus. Linnu- (madal) lennult näeb
selle linnakese kenasti ära. Edasi läks sõit
läbi Liege järgmisesse kämpingusse. Peale
tantsuõhtut maitses uni päris hea. |
|
|
|
18. juuli- start
07.00. Paari tunni mõõdudes jõuame Prantsuse
linna nimega Reims. Siin asub suur katedraal,
millises omal ajal krooniti kuninglikke päid.
Maailmalinn Pariis asub Reimsist paari munaviske
kaugusel, nii, et kella kahe tuuris olime me
seal. Nüüd läks sebimiseks, sest napi 12
tunniga oli vaja suurem osa vaatamisväärsustest
vallutada. Ära võetud sai Moulin Rouge,
Montmartre, Eiffel, Triumfikaar ja McDonalds.
Siis oli aeg ja võhm otsas. Louvre jäi
järgmiseks korraks. Seekordne kämpimine toimus
bussis ja ega enam vahet polnud kus magada. Uni
oli niigi hea. |
|
|
|
19. juuli-
bussis ärgates kangastus silmade ette tühi
väli, silmapiiril paistmas mägi, mille tipus
väike linn suure kirikuga. See on Mount St.
Michel, mis asub mere ääres. Seda rajatist on
sõnadega suhteliselt raske kirjeldada, seda peab
oma silmaga nägema. Kui ei oleks ehitatud tammi,
siis see linn asuks mõõna ajal poolsaarel ja
tõusu ajal saare peal. Järgmisena on plaanis
St. Malo. See linn on müüriga piiratud seda
mõõda saab rahulikult lonkides ca 45 minutiga
linnale tiiru peale teha. Natuke sõitu ja linn
nimega Dinan. Hästi palju lilli, vanasid
majasid, linnamüür, mõnusad suveniiri- ja
pagaripoed. Ei tahaks suurlinnade kohta midagi
halvasti öelda, aga väikesed Prantsuse
linnakesed on palju nunnu-
mad. Taas paar tunnikest sõitu ja olemegi
ootamatult Quimperis. Ööbimine kämpingus. |
|
|
|
20. juuli-
äratus normaalsel ajal, on aega pesta, kammida
ja kõike muud normaalseks saamiseks teha. On
aega mõõda kämpingut jalutada veenduda, et
tegemist on väga kena kohaga. Lõuna paiku ongi
aeg sõita Europeade staapi ja anda märku oma
saabumisest. Siin jagati meile kätte
juhtnõõrid, giidid ja majutuskohad järgnevaks
viieks ööpäevaks. Seadsime ennast mõnusalt
sisse ja tegime ühika ees oma bussirahvaga läbi
tänavakavade proovi. Peale seda pudenesime linna
peale laiali. Õhtu lõppes kohaliku
rahvakunstiõhtu- tervitusega Penvillersi
staadionil. |
|
|
|
21. juuli-
oli tõsine ja asine tööpäev. Päeval oli vaja
esineda kolme tänavakavaga ja õhtu lõppes
Europeadi avakontserdiga, mille lõpetasime
öösel meie s.t. eestlased. Kõik sujus enam-
vähem ja laias laastus võib meiega vist rahule
jääda. |
|
|
|
22. juuli-
võtsime ette retke saarele. Selleks pidime
bussiga Quimperist 40 km välja sõitma linna
nimega Audierne. Sealt läksime laevaga (täie
auruga 1 tund sõitu) saarele nimega Ile de Sein
(tõlkes "rind"). Väga eriline koht.
Saar koosneb põhiliselt kividest, nii pinnas,
kui ka majad ja sellele teeb rahulikult jalutades
ca 3- 4 tunniga tiiru peale, kusjuures selle aja
sisse mahub ka piknik. Saare keskel asub väikene
linnake. Kuna parajasti oli mõõn, siis
kohalikud kodanikud korjasid rannas mingeid
molluskeid ja väikesed paadid ja jahid
lõsutasid rannaliival. Vapramad meist käisid ka
ookeanivett proovimas. Enne tagasipõõrdumist
alagas tõus ja laevukesed said taas vabasse
vette. Tagasi mandril põikasime läbi linnast
nimega Locronan. Päev lõppes Quimperis koori-
ja muusikaõhtuga. |
|
|
|
23. juuli-
toimus hommikul linnapea ametlik vastuvõtt, kus
oli au viibida kahel inimesel igast Europeadile
laekunud kollektiivist. Vastuvõtt oli soe ja
vahetu, jagati kingitusi ja pakuti veine ja
siidrit. Peale seda oli vaba aeg linnas
surfamiseks ja kingituste hankimiseks kodustele.
Õhtul toimus Europeade ball. |
|
|
|
24. juuli-
viimane päev Quimperis. Algas see rongkäiguga
millest võttis osa 200 kollektiivi üle kogu
Euroopa. Ilm oli fantastiline ja linnarahva
osavõtt pealtvaatajatena rahvarohke. Ja seda
vaatamata 6 eurosele piletirahale. Ennekuulmatu,
et paraadivaatamise eest tuleb pilet lunastada!
Peale seda oli aega asju pakkida õhtupoolikul
toimus Europeade lõpukontsert, mille parim osa
oli seekord Sardiinia etteaste. Ja oligi aeg
jätta hüvasti Quimperi ja meie giidi Cédricuga
ning asuda tagasiteele. |
|
|
|
25. juuli-
hommikul taas Pariisis. Seekord sai ära käidud
Louvreis. Veendusime, et Veenuse kuju on alles,
Mona Lisa ikka veel naeratab ja kroonijuveelid on
ka olemas. Jäi aega külastada kuningaaeda ja
kohvikut. Lõbustuspargist mõõdudes tekkis
korraks vallatu mõte proovida benjihüpet, aga
kahjuks või õnneks nappis selleks hetkeks juba
aega. Seekord ööbisime kämpingus Pariisis. |
|
|
|
26. juuli-
hommikul ärasõit Pariisist. Peale kuut tundi
sõitu jõudsime linna nimega Metz. Taaskord
leidis tõestust väikelinnade ilu. Võimas
katedraal, suur keskväljak ehitud mustriliste
lillepeenardega. Omaette vaatamisväärsus oli ka
0.30 euro eest retrohõnguline WC. Natuke sõitu
ning olimegi Luksembourgi pealinnas Luksembourg.
Õhtuks jõudsime kämpingusse Echternachis.
Selles linnas on kolm suurt kämpingut. Õige
leidsimegi üles juba kolmanda korraga. Jälle
päevake kodule lähemal. |
|
|
|
27. juuli-
hommikul väljasõit. Tunnikese mõõdudes
linnake nimega Trier. Kena on vaadata suve-
hommikust ärkavat linna. Poeomanikud sätivad
kaupa valmis, keskväljakul seatakse turgu üles.
Kirik on avatud juba varahommikust saadik. Kuna
aga meile oli kõige selle nautimiseks väga
vähe aega, siis sööstsime kohalikule rahvale
ebaomase kiirusega otsima selle linna
vaatamisväärsust elik amfiteatrit. Leidsime,
maksime ja nägime. Ka hääleproovid said ära
tehtud. Reinu parmupilli oli kuulda küll. Edasi
Frankfurt a.m. ja peale lühikest peatust
kämpingusse Erfurti kandis. Seda kanti otsisime
tükk aega, aga koht ise oli lõpuks mega. Sinna
oleks tahtnud kauemaksi jääda. |
|
|
|
28. juuli- suund
Berliinile ja lõunaks kohal. Aega ca 12 tundi.
Käib kõva restaureerimine, nii, et hetkeseisuga
on seal pimedal ajal isegi kenam kui päevasel
ajal. Rahvas jagunes väikesteks gruppideks. Kes
otsustasid jalgsimatka kasuks, kes
bussiekskursiooni kasuks. Saksamaal ja
Prantsusmaal on populaarsed kahekordsed
turismibussid, millised teevad ekskursioone
kindlatel marsruutidel. EuroCenteri juures asub
sõjast allesjäänud poolik kirik, mille
kõrvale on ehitatud kaas-
aegne kirik. Seal lõppes parajasti
jumalateenistus. Püha Isa tuli väljapääsu
juurde ja soovis kõigile kättpidi ilusat
päeva. Berliini tasuks tagasi minna ca 5 aasta
pärast. Seekordne kämpimine bussis. |
|
|
|
29. juuli- varahommikul
Poola- Saksa piir, sealt edasi õõtsudes ja
rappudes Varssavisse. Poola pea-
linna vanalinn tasub kindlasti külastamist.
Peale kahte tundi peatust võtsime suuna
peatuspaika. See-
kord ööbisime buss nr. 1 rahvaga motellis
Lomzas. |
|
|
|
30. juuli-
asjad kokku ja koju. Poola- Leedu piir. Passid.
Kes tukub niisama, kes taob turakat, õlut ei
viitsi enam keegi juua. Enne Läti piiri väikene
peatus kenas söögikohas, kus on ka väikene
loomaaed karude, kanade ja jaanalindudega. Ei
taibanud restoranist järele pärida, kas
jaanalinnumunaomletti peekoniga ka pakuti.
Viimane ühispilt ja teele.Leedu- Läti piir.
Seekord Läti kanalate vahele me enam ära ei
eksinud. Varsti Läti- Eesti piir ja õnnelikult
kodumaal. Mõned härdameelsemad (täpsemalt
üks) kodanikud tormasid bussist välja ja
suudlesid kodumaa asfalti. Peatus Rõngus, kus
andsime edasi kingitused ja tänusõnad
bussijuhtidele. Bussivanem Evi tänas kõiki ja
kõik see bussirahvas tänas Evit.Kahju, et see
tore reis lõppenuks tuleb lugeda. |
|
|
|
|
Lõpetuseks tahame tänada meie sponsoreid
Ülenurme Vallavalitsust ja Kambja
Vallavalitsust.
Ja muidugi tahame tänada Valdo Rebast, tänu
kellele selline suurepärane reis teoks sai. |
|
|
VEEL PILTE |
|