Skip to: Site menu | Main content


Inglismaa- Šotimaa (26.juuli- 06.august 2010)

Sellel aastal valisime reisisihiks Inglismaa ja Šotimaa, sest need maad olid meil veel avastamata.

Reis algas esmaspäeva varahommikul Tartus Vanemuise alumisest parklast. Sealt suundusime Tallinnasse, kus sadamasse kogunes ülejäänud seltskond, et lastida Olerai buss koos bussijuhtide Raivo ja Heikiga ning meie giid Iviga Helsingisse seilavale laevale Star. Sellega võis teekonna edukalt avatuks kuulutada.

Helsingist pidime jõudma õhtul Turust Stockholmi suunduvale laevale Silja Europa ja kuna selleks jäi meil piisavalt aega, siis tegi Ivi põgusa Soome pealinna tutvustava ekskursiooni. Ajakavva mahtus ka peatus kiirtee ääres asuvas söögikohas ja kerge jalutuskäik Turu linnas.

Tõsine tööpäev läks lahti teisipäeval Stockholmi saabudes, sest sõita tuli veidike üle 900 km, et jõuda õhtuks ööbimiskohta Lübeckis. Pikem lõunapeatus möödus kenas kohas Rootsis Vätterni järve ääres. Peale seda läks sõit Hesingborgi, sealt praamiga Taani Helsingori. Taanist sõitsime ühe hingetõmbega Rodbyhavni sadamasse, ületasime Taani väinad ja jõudsime õhtuks sihtpunkti. Seal jäi meil paar tundi aega armsa Lübecki linnaga tutvumiseks. Sellega oli edukalt õhtusse jõudnud reisi teine päev.

Kolmapäev algas sünnipäevalapse Malle õnnitlemisega ning seejärel võtsime suuna läbi Hollandi Belgias asuvasse Brygge linna, mida kutsutakse seal asuvate kanalite tõttu ka Põhjamaade Veneetsiaks. Ei hakka edaspidi enam kordama, et vanad väikelinnad on palju kenamad ja ehedamad, kui mistahes metropolid. Õhtuks jõudsime meie järgmisesse ööbimiskohta- Prantsusmaa sadamalinna Calaisse.

Järgmisel hommikul laulsime taas sünnipäevalapsele, kelleks seekord oli Anne. Peale seda läks sõit sadamasse, et ületada La Manche'i väin. Inglismaa suhtub oma riiki sisenevate kodanike kontrollimisse tõsiselt, sestap paluti ka kõigil Calais sadamas asuvas piiripunktis, ükshaaval isikut tõendav dokument ette näidata. Kuna meie bussiseltskonnast keegi sihtkohamaaga pahuksis ei olnud, siis pääsesime kõik õnnelikult Doverisse suunduvale praamile (buss kaasa arvatud). Tänu kogenud bussijuhtidele jõudsime keskpäevaks Londonisse, sest liiklus on ju valekäeline. Inglased muidugi ise arvavad, et hoopis väljaspool nende saart olev liiklus on valekäeline. Linna jõudes võtsime Ivi eestvedamisel esimesena ette Toweri kindluse külastamise, peale seda maailma suuruselt teise vaateratta, millele pääsemiseks tuli paraku tunnike sabas seista, aga see tasus seda aega ja vaeva ära. Seejärel tegi Ivi meile mitmetunnise jalgsimatka mööda Londoni ajaloolisi paiku. Õhtuks jõudsime väsinute, aga õnnelikena hotelli nimega Montana.

Viienda päeva juhatas sisse Madame Tussoud vahakujude muuseumi külastamine, kus näidatakse ka palju elevust tekitavat 4D kino. Edasi järgnes sõit Šotimaale vahepeatusega Yorkis. Taaskord väikelinna ilu ja võlu. Külastasime Inglismaa suurimat katedraali ja vanimat kõrtsi. Õhtuks jõudsime majutuskohta Glasgows, kus pidime veetma kolm järgnevat ööd.

Kuuendal päeval väisasime Šotimaa pealinna Edinburghi. Seal külastasime kõrgel kaljul asuvat võimsat kindlust ning kuninglikku residentsi Holyroodhouse. Jäi ka vaba aega suveniiride soetamiseks ja jalutamiseks. Siinkirjutaja tegi ka väikese ämbri sellega, et küsis peatänava äärses pubis pindi Iiri õlut, kuigi tegelikult mõtles ikka Šoti oma. Selle peale baarmen vastas kerge irooniaga hääletoonis, et nendel Iiri õlut ei ole, kuid neil on Šoti õlut. Meelde tuli Ivi lugu, et kunagi oli üks kodanik tema grupist läinud Inglismaal, ise kergelt vindine olles, politsei juurde ja küsinud "Do You Speak English".... Õhtul pidime kella kaheksaks hotelli tagasi jõudma, sest Ivi oli meile restoranis tellinud õhtusöögi, et tähistada reisi poole peale jõudmist.

Seitsmenda päeva alustuseks oli meil rõõm õnnitleda järjekordset sünnipäevalast, kelleks seekord oli Ene. See tehtud, võtsime suuna mägismaale, kus külastasime esiteks Scone lossi, mis on üks vanimaid ühe perekonna käes olevaid valduseid Šotimaal. Meeste tähelepanu pälvis muidugi samal ajal lossi ees aset leidnud Porchede kokkutulek. Edasi sõitsime Fort Williamsisse, kus tutvusime kohaliku viskitehasega, mis hetkel seisis küll jõude, kuna vana vili oli otsas ja uus polnud veel peale tulnud. Küll sai aga proovida sõrmkübara jagu eelmiste aegade toodangut ja seda muidugi ka kaasa osta. Viskitehases natukene julgust kogunud, sõitsime tõstukiga Aonach Mor'ile, kust avanevad väidetavalt kaunid vaated Britannia kõrgeimale mäele Ben Nevisele ja ümberkaudsele maastikule. Paraku meil seda eriti näha ei õnnestunud, kuna taeval oli nutuvõru suu ümber ja sadas vihma. Aga ka tõstukiga mäkkesõit oli omaette elamus. Ning ka Loch Nessi koletisega ei õnnestunud meil kohtuda! Meie ei lasknud siiski ennast nendest pisiasjadest häirida, sest väikesed tagasilöögid on ju täiesti normaalne nähtus. Päev tervikuna oli ju igati korda läinud.

Kaheksandal päeval hakkasime tagasi lõuna poole liikuma. Külastasime väga kaunist William Shakespeare sünnilinna Stratfordi, kus meil oli paar tundi aega iseseisvalt ringi liikuda. Sealt jätkasime teekonda kuulsasse ülikoolilinna Oxfordi, kus oli ka meie järgmine ööbimiskoht. Järgmisel, ehk siis reisi üheksandal päeval külastasime ühiselt tähtsamaid kolledžeid ning peale seda oligi aeg võtta suund Doverisse, et naasta praamiga Prantsusmaale ja sõita läbi Belgia Hollandis asuvasse ööbimiskohta.

Reisi kümnendal päeval võtsime suuna Walsrode linnuaeda Saksamaal. Kui reisil peab olema oma täpp nagu see i tähel peab olema, siis see oli selle reisi täpp. See on väga kena looduspark, kus ilma liialdamata, võib veeta terve päeva. Seal näeb selliseid linnuliike, milliste nägemiseks peaks muidu sõitma kordi kaugemale kui seda on Inglismaa. Meile muidugi seda päeva ei antud, kuna pidime suunduma Puttgardeni sadamasse, sõitma läbi Taani Kopenhaagenisse ja sealt üle silla samaks õhtuks Malmösse ööbima jõudma. Ja oligi saabunud aeg otsad kokku tõmmata. Hommikul tänasime kogu bussirahvaga hotelli ees meie giid Ivit ning bussijuhte Raivot ja Heikit toreda, tõrgeteta sujunud reisi eest. Muu reisiseltskond oli kuulnud, et meist osad on rahvatantsijad ja nõudsid siis, et me nendele tantsiksime. Ega me uhked ka ei olnud ja kuna see muu bussirahvas olid ise ka toredad ja vahvad, siis võtsime nemadki tantsima ja tantsisime mugandatud oige ja vasembat. Nüüd oligi kätte jõudnud aeg hakata Stockholmi poole sõitma, et jõuda õigeks ajaks laevale. Tänu bussijuhtidele läks see õnneks nüüdki.

Reede, kaheteistkümnes päev- HOME, SWEET HOME!

Muidugi võiks ja ka peakski sellest reisist pikemalt ja põhjalikumalt jutustama, aga siis läheks sellega sama kaua aega kui see reis kestis, sest kogu sõidu vältel rääkis giid Ivi meile nende maade, millest läbi sõitsime, ajaloost ja valitsejatest niivõrd põhjalikult ja huvitavalt, et isegi bussis tukkudes kuulasid teda täie tähelepanuga. Ja kui ta parajasti sellest ei rääkinud, siis luges ta näiteks muinasjuttu Robin Hoodist. Parem võtke endale tass kohvi või midagi muud meelepärast ja vaadake pilte. Neid on siin 799 tükki, aga kui need kaheteistkümne päeva peale ära jagada, siis tuleb 66.6 pilti päeva kohta. Seda polegi ju teab mis palju.

Olerai, Perereisid