REIS HORVAATIASSE 14.-25. JUULI 2008

 

14. juuli -   Eks iga sõit hakka pihta ootamisega, aga  ikka sellepärast, et me tulime mahajäämise hirmus  kohale varem. Ootamine on ootajale ikka pikk, kuid lõpuks läks ikkagi korda- algas meie  teekond  Horvaatia  poole. „Bussiga näeb rohkem”- oli kiri motoks Aaria reiside bussi peal. See, palju keegi  nägi ja kas ta ka nähtuga rahul oli, jäägu igaühe enda südametunnistusele– nii reisiseltskonnale kui ka  turismifirma töötajatele.

Nagu ikka, kui sõita Euroopa poole, on kaks teed- üks läbi Rootsi ja teine läbi Läti, Leedu ja Poola. Ei tea kas see Poola peab ikka nii suur olema, aga jalgu jääb ta alati. Ei pääse temast üle ega  ümber, vaid bussiga sõites ikka läbi. Aga on ju ka neid, kes sellest lausa mõnu tunnevad– nn. poolamehed (paar isendit meie reisiseltskonnast).

Aga enne tuli  läbida Läti, kus rahvuslinnuks linavästrik ja rahvuslilleks karikakrane härjasilm. Leedu,  nagu ikka viimastel kordadel, on vastu võtnud meid 19-ndal kilomeetril söögikohaga ja väikese loomaaiaga. Meie laste kaisukarud nägid oma elusaid liigikaaslasi ikka päris lähedalt. Eks ole Leedu  ikka see riik, kust sõidetakse tuimalt läbi ja ei teata temast midagi erilist. Meie aga saime teada, et  leedulased ei pea Jaanipäeva, rahvuslilleks on aedruut ja rahvuslinnuks on valge toonekurg. Meie, aga  muidu sõidame ja sõidame ja ...kui äkki väike bussiremont enne Poola piiri ja jälle edasi. Niimoodi me  jõudsimegi juba poole kahe paiku teisele poole Varssavit öömajale.

I päev


15. juuli - Kuna eelmine päev oli plaanitust pikemaks veninud, siis lohises ka hommik samas tempos edasi oma hilisema väljasõiduga- see aga pani ajalise pitseri edasisele reisigraafikule. Kui sinna lisada veel päevased Poola teeremondid ja ummikud, öine bussi tehniline äpardus ning öine seiklus mööda  Budapesti- siis oligi graafik edasiliikumiseks täitsa sassis. Ja hotelli jõudsime kah „juba” kell 03.30. Hää, et niigi läits!

Aga Poola on ikkagi suur või ei ole bussi istmed meie tagumiku järgi tehtud nii pikaks istumiseks. See, et Poolas on head  söögid- teadsime ennegi.Borð, Flaki, surek, pigoð jne. Egas õllelgi viga polnud. Iga riik saab ükskord läbitud ja nii me jõudsimegi vastu õhtut Slovakkiasse- möödudes Orava lossist ja ikka Budapesti poole läbi külade ja väikelinnade. Aega võttis aga asja sai. Väike bussiremont ja edasi. Jess!

P.S. Kopernik leiutas väidetavalt võileiva aga meie leiutasime Poolas bussile uue kliimaseadme– tegime  katuseluugi lahti ja oligi sama kliima, mis väljas. Miks seda vaja oli- jäägu see lugejale mõtlemiseks.

II päev


16. juuli - Et ungarlased on meie hõimuvelled– seda teavad kõik– aga kas ka rahvuslindu ja rahvuslille teatakse? Ega  vist. Rahvuslilleks on tulp ja rahvuslinnuks on suur trapp. Meie sihiks oli linnake nimega  HEVIZ, natuke eemal Balatoni järvest, kuulus oma mineraalveejärvega, mis pidi sisaldama suurt osa  Mendelejevi tabelist. Ja kuna aeg oleks juba ammugi ujuda, oli märgata bussis(higi), kuid see ei  heidutanud bussijuhte. No sai väike ringike, aga nägite ju ka Ungarimaa kiirteed. Ujumas oli mõnus– kuigi vesi tundus seal kuidagi raske olema, oli see siiski omapärane ja ilmataat kinkis ka meile ilusa  ilma. Tore päev oli. Loodan, et kõik nautisid seda. Jah- iga hea asi saab ükskord otsa. Nii oli see meil  ka õnnega– no otsa sai! Buss otsustas järjekordselt hambaid näidata. Plaaniväline rihmade vahetus ei  ole naljaasi. Heikil ei pidanud närvid vastu ning ta otsustas meisterlikud oskused käiku lasta ja oma kuldsed käed õliseks teha. See on suur õnn kui sellised remondimehed sellisel pikal reisil on omast bussist võtta! Kiitus sulle, Heiki, ja tänud! Kõvemate närvidega inimreisijad aga otsustasid  ilusat õhtut  nautida ja lähedalasuva hotelli baari õllest tühjaks juua. Millegagi peab ju inimene tegelema– kõik ei  mahu ju mootori juurde tarka juttu ajama. Lõpuks jõudsime ikkagi juba pool neli (03:30) öömajale  PIVKA JAMA motelli, kus võtsid vastu meid omanäolised 4 kohalised majakesed (2 korrust) hea  une ja lootusega, et järgmine päev on parem ja ka sõiduriistaks lubati paremat bussi.

III päev


17. juuli - Peale hommikusööki, ohh, kae imet– meid ootas kollane kena ja puhas buss. Hurraaa!!! Ja  läkski lahti. Kõigepealt külastatakse võrratuid, imeilusaid, sügavaid, rõskeid ja suuri koopaid  POSTOJNSKA JAMAs. Sellist maa- alust ilu polnud meie suhteliselt paljunäinud silmad enne näinud. Ka nii kaugel ja sügaval polnud enne käinud. Algas sõit rongi moodi asjandusega mööda koobastikku  läbi labürintide ja madalate lagedega vahekäikude. Jõudsime maa- alusesse "raudteejaama", kust algas  meie 2 kilomeetri pikkune jalutuskäik üle Vene sillakese (selle olid ehitanud vene sõjavangid esimese ilmasõja ajal), läbi saalide ja vahekäikude "raudteejaama" poole tagasi. Maa peale jõudes oli muljeid  kuhjaga. Liikusime edasi järgmise ime poole. Mägiloss ERAZMI. See on suurepärase vaatega ja  vaenlasele vallutamatu, kaljuseina sisse ehitatud loss. Kena sisustus ja hästi keeruline ruumide süsteem kuuel korrusel. Kuid liigume jälle edasi Istra poolsaarele külla hr. Guido Bernobici veinikeldrisse. Maitstes tema veine saime ka meie aru, et eelmise Paavsti poolt kiidetud valge vein on tõesti hea. Unustamatu veinikelder. Kui hüvastijätuks laulsid meile peremees ja peretütar,olid meie suud lahti ja ihukarvad püsti. Noor neiu õppis nimelt ooperilauljaks. See oli tase.

Aga päev polnud veel läbi. Jälle bussi ja hea vein oli nii mõnelegi mehele une hõlma alla poetanud. Kenad vaated Aadria merele muudkui  jätkusid ja ajasid lausa hulluks. Kuid ei saa seegi päev mööduda ilma üllatusteta halvema poole pealt. Muudetud oli hotell ja sõita tuli jälle planeeritust 1,5  tundi rohkem. Ujuma jõudsime aga ikkagi.  Tänada võiks ka selle kena päeva eest ja oma tööd perfektselt valdavat meile saadetud asendusbussi juhti. Tore päev oli!

IV päev


18. juuli - Muidu oli reisiprogrammis vaba päev, kuid meie plaanis oli Veneetsia külastamine. Lootes  ikka head ja nii ta läks. Sõiduks oli järjekordselt hea ja puhas buss keeli mõistva noore bussijuhiga. Kõik nagu oleks korras. Ilm ilus, rahvas koos jne. Kuid vanajumalal oli Veneetsiasse jõudes ilmaga  sootuks nutused plaanid. Sattusime tugeva vihmasaju ajal külastama Veneetsiat, kuid õnneks jätkus  vihma pooleks külastuse ajaks. Veneetsia omapärane ilu oma kanalite ja sildadega, Püha  Marcuse  väljak oma tuvidega, gondeljeerid ja laevatatavad tänavad on külastusväärsed iga ilmaga. Ka suveniirimüüjad teenisid meie dessandi pealt kenakese kopika. Arvata võib, et korda läinud päev. Kuigi ujuma jõudsime pimedas, oli seegi nauditav.

V päev


19. juuli - Aeg tutvuda Horvaatiaga. Üle silla, mööda teid ja mägesid külastama KRK saarel KRKi  linna. See on kena kivist linnake ilusa vaatega Aadria merele. Kadedaks teeb. Meid ootab aga meri  BASKA kuurortlinnakeses. Seal oli meil võimalus lihtsalt nautida merd, ujumist, päikest. Kaunil  promenaadil Eesti noormeeste taustal kenad pruunid Horvaatia neiud. Ohh, milline kena vaade. Aga  pole siin midagi pikalt aega.  Meie teekond peab jätkuma , kuid taaskord kahjuks planeeritust pikemalt. Meie hotell oli ära muudetud ja tunniajalise sõidu asemel pidime sõitma veel 250 km. Ööbima  sattusime üllatusena hoopis Bosnia– Hertsogoviinasse. Linna nimeks Neum ja ka hotell sama nimega. Olgu kohe  ära märgitud, et eelnimetatud riigil on Aadria mere kallast ainult 9 km ja see poolitab Horvaatia riigi kaheks osaks kusjuures piiril asub täiesti toimiv piirikontroll. Meil oli võimalus seda riiki siis ka ligemalt  vaadata.

ViI päev


20. juuli - Peale hommikusööki ja hommikust ujumist hotelli mereveega basseinis asutasime ennast  jälle teele. Lubatud laevukesega Dalmaatsia saarestikule puhkama ja kalapiknikule sõitmise asemel sattusime jõelis- roolisele paadisõidule ja peale seda rikkalikult kaetud lauakese juurde. Juba paadis  tõmmati seltskond käima rakia (nende kohalik kärakas ja kange kah) abil ja toimus esmane tutvus  meie lemmikriigi Poola alamatega, kes olid samale reisile sattunud. Söögiks sai maitsvat kalasuppi,  öösel küpsetatud leiba ja viit liiki hästi maitsvat kala koos maisipudruga. Tantsuks olev elus muusika ja  piiramatus koguses head veini oli just see, mida puhkuseks vaja. Kes vaid tahtis, see nautis antud hetke. Ja ei saanud meie mitte taaskord ilma Poolata. Kohalike korraldatud maavõistluse Poolaga köieveos  võitis loomulikult Eesti, sest meid oli lihtsalt rohkem. Ja peale seda hüvasti IZLETIÐTE KUTI! 

Päev lõppes nagu ikka ujumisega sedapuhku jälle basseinis ja toreda, Slovakkide rahvakultuurilise kontserdiga.

VII päev


21. juuli - Jälle teele tuvikesed. Jälle uued bussid. Jälle uued kohad. Jälle uued mäed– sedapuhku  Dinaari Alpid. DUBROVNIK.

Kivilinn Dubrovnik. Iidne kindluslinn oli viimase sõja maha pidanud alles 1992 aastal ja ikka vastu  pidanud. Uhke värk. Kõvad müürid. Suured ja vanad hooned. Kompleksne lahendus. Kordumatu  vaade nii merele kui ka linnale. Kõigile, kes lähevad Horvaatiasse, käige kindlasti ära. Eks sealgi  tänavakaubandus õitses tänu turismile ja nii mõnigi sai ka kohaliku mere elukaid maitsta. Paljud  katsusid ka merevett, mis oli väga läbipaistev.

Jälle bussidesse ja sõit läks Trogiri linna poole lahti. Meid ootas seal õhtusöök ja hotell. Kohale jõudsime üle ootuste õigeaegselt ja osasid meie reisiseltskonnast võttis vastu konkurentsitult selle reisi  kõige parem hotell Jadran. Peale õhtusööki väike jalutuskäik promenaadil ja siis keeras ilma ära.Ikka vihmale. Ujumine jäi  ära. Ohh õnnetust!

VIII päev


22. juuli - Meie hea hotell jättis meid maha (või oli see vastupidi). Suund juba põhja poole, kuigi  esimene plaanipärane peatus kohe TROGIRI linnas. Külastasime ehtsat Horvaatia turgu ja vaatasime kohaliku giidi  saatel Trogiri vanalinna, katedraali, uuemat sadama kaldapealset. Kena väike vana linn koos oma  kohalikust ajaloofanaatikust giidiga- hüvasti Trogir.

Suund ikka põhja poole üle tuuliste serpentiinide, läbi pooltühjade külade, mööda ÜRO rahuvalvajate  endisest pesast, puruks tulistatud seintega majadest ja mahajäetud kodudest PLITVICE järvistu suunas. 16  maalilist ilusa sinise veega järve, mis asuvad erinevate tasapindade peale laotatuna müstilise looduse  keskel. Turistidel oli kohati tegemist üksteisest mööda saamisega. Tõeliselt lummav jalgsimatk läbi  metsiku looduse.

Edasi sõites kohtasime jällegi palju kuuliauke täis majasid.

IX päev


23. juuli - Peale juba meile tuttavas hotellis toimunud hommikusööki võtsime suuna BUDAPESTi kesklinna. Vihma pahistas nagu ei kunagi varem selle reisi jooksul. Sellest lähtuvalt siis toimus kiire dessant vabaduse ausamba juurde ja ruttu, ruttu tagasi bussi. Sealt edasi Pesti, ehk siis Doonau teisel pool kallast asuvasse Budapesti kesklinna. Sealt alates tutvumine linnaga omal  käel. Rikkalik turg ja  kenad lelud, vorstid, paprika sajal erineval moel. Hoone ise on projekteeritud kellegi härra Eiffel'i poolt. Sai proovitud ka Ungari kööki. Kui linnamõnud nauditud- tuleb ennast puhtaks pesta. Selleks avanes kõige parem võmalus Schezcenyi saunakompleksis ja seal asuvates mineraalveega täidetud basseinides. Jube hää asi. Erinevad veed, saunad, temperatuurid. MÕNNA!
Kuid Budapestil oli veel üks üllatus varuks. Imekaunis laevasõit mööda „sinist” Doonaud. Mitte ei saa  aru, mida Strauss selle sinise all mõtles. Aga õhtune reis mööda Doonaud jättis aga hingematvalt kauni  mulje. Valgustus, meeleolu, hea seltskond kerged joogid- kõik kokku andis kena mulje linnast.

OLE TERVE, UNGARI!

X päev


24. juuli - Hommikul ärkasime juba Slovakkias. Algas suur kojuminek. Üle Tatra mägede ja läbi  lõputute teeremontide Poolas tanklast tanklasse ja jõudsimegi öösel poole kahe ajal hotelli  Bylastokis. Aga hotellil polnud vigagi.

XI päev


25. juuli - Hommikusöök pika laua taga ja poolest hommikust väljasõit pikendas meie koju  saabumist. Peale päevast vintsutust bussis jõudsimegi Tartusse kella 23 paiku puhanutena ja päevitanutena tagasi.

XII päev


 

Kokkuvõtte väljavõte meie reisi kohta trip.ee' st: „Meil pole olnud hullemat reisi- meil pole  olnud huvitavamat reisi”


Teksti luges Peeter,
fotosid sirvisid Anne, Malle ja Eints