|
REIS
HORVAATIASSE 14.-25. JUULI 2008 |
|
|
|
14. juuli - Eks iga sõit
hakka pihta ootamisega, aga ikka sellepärast, et me tulime
mahajäämise hirmus kohale
varem. Ootamine on ootajale ikka pikk, kuid lõpuks läks
ikkagi korda- algas meie teekond Horvaatia poole. „Bussiga näeb rohkem”- oli kiri motoks Aaria reiside
bussi peal. See, palju keegi nägi ja kas ta ka
nähtuga rahul oli, jäägu igaühe enda südametunnistusele– nii
reisiseltskonnale kui ka turismifirma töötajatele.
Nagu ikka, kui
sõita Euroopa poole, on kaks teed- üks läbi Rootsi ja
teine läbi Läti, Leedu ja Poola. Ei tea kas see Poola peab ikka
nii suur olema, aga jalgu jääb ta alati. Ei
pääse temast üle ega ümber, vaid bussiga sõites ikka läbi.
Aga on ju ka neid, kes sellest lausa mõnu tunnevad– nn.
poolamehed (paar isendit meie reisiseltskonnast).
Aga enne tuli
läbida Läti, kus rahvuslinnuks linavästrik ja rahvuslilleks karikakrane härjasilm.
Leedu,
nagu ikka viimastel kordadel, on vastu võtnud meid 19-ndal kilomeetril söögikohaga ja
väikese
loomaaiaga. Meie laste kaisukarud nägid oma elusaid liigikaaslasi
ikka päris lähedalt. Eks ole Leedu ikka see riik, kust
sõidetakse tuimalt läbi ja ei teata temast midagi erilist. Meie
aga saime teada, et leedulased ei pea Jaanipäeva, rahvuslilleks
on aedruut ja rahvuslinnuks on valge toonekurg. Meie, aga muidu
sõidame ja sõidame ja ...kui äkki väike bussiremont enne Poola
piiri ja jälle edasi. Niimoodi me jõudsimegi juba poole kahe
paiku teisele poole Varssavit öömajale. |
|
|
|
15. juuli - Kuna eelmine päev oli plaanitust pikemaks veninud, siis
lohises ka hommik samas tempos edasi oma hilisema väljasõiduga-
see aga pani ajalise pitseri edasisele reisigraafikule. Kui sinna
lisada veel päevased Poola teeremondid ja ummikud, öine
bussi tehniline äpardus ning öine seiklus mööda Budapesti-
siis oligi graafik edasiliikumiseks täitsa sassis. Ja
hotelli jõudsime kah „juba” kell 03.30. Hää, et niigi läits!
Aga Poola on ikkagi suur või ei ole bussi istmed meie tagumiku järgi tehtud
nii pikaks istumiseks. See, et Poolas on head söögid- teadsime ennegi.Borð, Flaki, surek, pigoð jne. Egas õllelgi viga
polnud. Iga riik saab ükskord läbitud ja nii me jõudsimegi
vastu õhtut Slovakkiasse- möödudes Orava lossist ja ikka
Budapesti poole läbi külade ja väikelinnade. Aega võttis
aga asja sai. Väike bussiremont ja edasi. Jess!
P.S. Kopernik
leiutas väidetavalt võileiva aga meie leiutasime Poolas bussile uue kliimaseadme– tegime katuseluugi lahti ja
oligi sama kliima, mis väljas. Miks seda vaja oli- jäägu see lugejale mõtlemiseks. |
|
|
|
16. juuli - Et ungarlased on meie hõimuvelled– seda teavad kõik– aga kas ka
rahvuslindu ja rahvuslille teatakse? Ega vist. Rahvuslilleks on tulp ja rahvuslinnuks on suur trapp. Meie sihiks oli
linnake nimega HEVIZ, natuke eemal Balatoni järvest,
kuulus oma mineraalveejärvega, mis pidi sisaldama suurt
osa Mendelejevi tabelist. Ja kuna aeg oleks juba ammugi
ujuda, oli märgata bussis(higi), kuid see ei heidutanud
bussijuhte. No sai väike ringike, aga nägite ju ka
Ungarimaa kiirteed. Ujumas oli mõnus– kuigi vesi tundus seal
kuidagi raske olema, oli see siiski omapärane ja ilmataat
kinkis ka meile ilusa ilma. Tore päev oli. Loodan, et
kõik nautisid seda. Jah- iga hea asi saab ükskord
otsa. Nii oli see meil ka õnnega– no otsa sai! Buss
otsustas järjekordselt hambaid näidata. Plaaniväline rihmade vahetus ei
ole naljaasi. Heikil ei pidanud närvid vastu ning ta otsustas meisterlikud oskused käiku lasta
ja oma kuldsed käed õliseks teha. See on suur õnn kui sellised
remondimehed sellisel pikal reisil on omast bussist võtta! Kiitus sulle,
Heiki, ja tänud! Kõvemate närvidega inimreisijad aga otsustasid
ilusat õhtut nautida ja lähedalasuva hotelli baari õllest tühjaks juua.
Millegagi peab ju inimene tegelema– kõik ei mahu ju
mootori juurde tarka juttu ajama. Lõpuks jõudsime ikkagi
juba pool neli (03:30) öömajale PIVKA JAMA
motelli, kus võtsid vastu meid omanäolised 4 kohalised
majakesed (2 korrust) hea une ja lootusega, et järgmine
päev on parem ja ka sõiduriistaks lubati paremat bussi. |
|
|
|
17. juuli - Peale hommikusööki, ohh, kae imet– meid ootas kollane kena ja puhas buss.
Hurraaa!!! Ja läkski lahti. Kõigepealt külastatakse
võrratuid, imeilusaid, sügavaid, rõskeid ja suuri koopaid
POSTOJNSKA JAMAs. Sellist maa- alust ilu polnud meie
suhteliselt paljunäinud silmad enne näinud.
Ka nii kaugel ja sügaval polnud enne käinud. Algas sõit
rongi moodi asjandusega mööda koobastikku läbi
labürintide ja madalate lagedega vahekäikude. Jõudsime
maa- alusesse "raudteejaama", kust algas meie 2
kilomeetri pikkune jalutuskäik üle Vene sillakese (selle olid
ehitanud vene sõjavangid esimese ilmasõja ajal),
läbi saalide ja vahekäikude "raudteejaama" poole tagasi. Maa
peale jõudes oli muljeid kuhjaga. Liikusime edasi järgmise
ime poole.
Mägiloss ERAZMI. See on suurepärase vaatega ja vaenlasele vallutamatu, kaljuseina
sisse ehitatud
loss. Kena sisustus ja hästi keeruline ruumide süsteem
kuuel korrusel.
Kuid liigume jälle edasi Istra poolsaarele külla hr.
Guido Bernobici veinikeldrisse. Maitstes tema veine saime
ka meie aru, et eelmise Paavsti poolt kiidetud valge
vein on tõesti hea. Unustamatu veinikelder. Kui
hüvastijätuks laulsid meile peremees ja peretütar,olid
meie suud lahti ja ihukarvad püsti. Noor neiu õppis nimelt ooperilauljaks.
See oli tase.
Aga päev
polnud veel läbi. Jälle bussi ja hea vein oli nii
mõnelegi mehele une hõlma alla poetanud. Kenad vaated
Aadria merele muudkui jätkusid ja ajasid lausa hulluks.
Kuid ei saa seegi päev mööduda ilma üllatusteta halvema poole pealt. Muudetud oli hotell ja sõita tuli jälle planeeritust 1,5
tundi rohkem. Ujuma jõudsime aga ikkagi. Tänada võiks ka
selle
kena päeva eest ja oma tööd perfektselt valdavat meile saadetud
asendusbussi juhti. Tore päev oli! |
|
|
|
18. juuli - Muidu oli
reisiprogrammis vaba päev, kuid meie plaanis oli
Veneetsia külastamine. Lootes ikka head ja nii ta läks.
Sõiduks oli järjekordselt hea ja puhas buss keeli mõistva noore
bussijuhiga. Kõik nagu oleks korras. Ilm ilus, rahvas koos jne. Kuid vanajumalal oli Veneetsiasse jõudes ilmaga
sootuks nutused plaanid. Sattusime tugeva vihmasaju ajal
külastama Veneetsiat, kuid õnneks jätkus vihma pooleks
külastuse ajaks. Veneetsia omapärane ilu
oma kanalite ja sildadega, Püha
Marcuse väljak oma tuvidega,
gondeljeerid ja laevatatavad tänavad on külastusväärsed iga
ilmaga. Ka suveniirimüüjad teenisid meie dessandi pealt kenakese
kopika. Arvata võib, et korda
läinud päev. Kuigi ujuma jõudsime
pimedas, oli seegi nauditav. |
|
|
|
19. juuli -
Aeg tutvuda Horvaatiaga. Üle silla, mööda teid ja mägesid
külastama KRK saarel KRKi linna. See on kena kivist linnake
ilusa vaatega Aadria merele. Kadedaks teeb. Meid ootab aga
meri BASKA kuurortlinnakeses. Seal oli meil võimalus lihtsalt nautida merd,
ujumist, päikest. Kaunil promenaadil Eesti
noormeeste taustal kenad pruunid
Horvaatia neiud. Ohh, milline kena
vaade. Aga pole siin midagi pikalt
aega. Meie teekond peab jätkuma , kuid taaskord
kahjuks planeeritust pikemalt. Meie hotell
oli ära muudetud ja tunniajalise
sõidu asemel pidime sõitma veel
250 km. Ööbima sattusime üllatusena
hoopis Bosnia– Hertsogoviinasse. Linna nimeks
Neum ja ka hotell sama nimega. Olgu kohe ära
märgitud, et eelnimetatud riigil on Aadria mere kallast
ainult 9 km ja see poolitab Horvaatia riigi kaheks osaks
kusjuures piiril asub täiesti toimiv piirikontroll. Meil oli võimalus seda
riiki siis ka ligemalt vaadata. |
|
|
|
20. juuli - Peale hommikusööki ja
hommikust ujumist hotelli mereveega basseinis asutasime
ennast jälle teele. Lubatud laevukesega Dalmaatsia
saarestikule puhkama ja kalapiknikule sõitmise asemel sattusime jõelis- roolisele paadisõidule ja peale seda
rikkalikult kaetud lauakese juurde. Juba paadis tõmmati
seltskond käima rakia (nende kohalik kärakas ja kange kah) abil ja toimus esmane tutvus meie lemmikriigi Poola
alamatega, kes olid samale reisile sattunud. Söögiks sai
maitsvat kalasuppi, öösel küpsetatud leiba ja viit liiki
hästi maitsvat kala koos maisipudruga. Tantsuks olev
elus muusika ja piiramatus koguses head veini oli
just
see, mida puhkuseks vaja. Kes vaid tahtis, see nautis antud
hetke. Ja ei saanud meie mitte taaskord ilma Poolata. Kohalike korraldatud
maavõistluse Poolaga köieveos võitis loomulikult Eesti, sest meid oli lihtsalt rohkem. Ja peale seda hüvasti
IZLETIÐTE KUTI!
Päev lõppes
nagu ikka ujumisega sedapuhku jälle basseinis ja toreda,
Slovakkide
rahvakultuurilise kontserdiga. |
|
|
|
21. juuli - Jälle teele tuvikesed.
Jälle uued bussid. Jälle uued kohad. Jälle uued mäed– sedapuhku
Dinaari Alpid. DUBROVNIK.
Kivilinn
Dubrovnik. Iidne kindluslinn oli viimase sõja maha
pidanud alles 1992 aastal ja ikka vastu pidanud. Uhke
värk. Kõvad müürid. Suured ja vanad hooned. Kompleksne
lahendus. Kordumatu vaade nii merele kui ka
linnale. Kõigile, kes lähevad Horvaatiasse, käige kindlasti
ära. Eks sealgi tänavakaubandus õitses tänu turismile ja
nii mõnigi sai ka kohaliku mere elukaid maitsta. Paljud
katsusid ka merevett, mis oli väga läbipaistev.
Jälle bussidesse ja sõit läks Trogiri linna poole lahti. Meid
ootas seal õhtusöök ja hotell. Kohale jõudsime üle ootuste
õigeaegselt ja osasid meie reisiseltskonnast võttis vastu konkurentsitult
selle reisi kõige parem hotell Jadran. Peale õhtusööki
väike jalutuskäik promenaadil ja siis keeras ilma
ära.Ikka vihmale. Ujumine jäi ära. Ohh õnnetust! |
|
|
|
22. juuli - Meie hea hotell jättis
meid maha (või oli see vastupidi). Suund juba põhja poole, kuigi
esimene plaanipärane peatus kohe TROGIRI
linnas. Külastasime ehtsat Horvaatia turgu ja vaatasime kohaliku
giidi saatel Trogiri vanalinna, katedraali, uuemat sadama
kaldapealset. Kena väike vana linn koos oma kohalikust
ajaloofanaatikust giidiga- hüvasti Trogir.
Suund ikka põhja
poole üle tuuliste serpentiinide, läbi pooltühjade külade, mööda
ÜRO rahuvalvajate endisest pesast, puruks tulistatud
seintega majadest ja mahajäetud kodudest PLITVICE
järvistu suunas. 16 maalilist ilusa sinise veega järve, mis asuvad
erinevate tasapindade peale laotatuna müstilise looduse
keskel. Turistidel oli kohati tegemist üksteisest
mööda saamisega. Tõeliselt lummav jalgsimatk läbi metsiku looduse.
Edasi sõites kohtasime
jällegi palju kuuliauke täis majasid. |
|
|
|
23. juuli - Peale juba meile tuttavas
hotellis toimunud hommikusööki võtsime suuna BUDAPESTi kesklinna.
Vihma pahistas nagu ei kunagi varem selle reisi jooksul. Sellest
lähtuvalt siis toimus kiire dessant vabaduse ausamba juurde ja ruttu,
ruttu tagasi bussi. Sealt edasi Pesti, ehk siis Doonau
teisel pool kallast asuvasse Budapesti kesklinna. Sealt alates tutvumine linnaga omal käel.
Rikkalik turg ja kenad lelud, vorstid, paprika sajal
erineval moel. Hoone ise on projekteeritud kellegi härra
Eiffel'i poolt. Sai
proovitud ka Ungari kööki. Kui linnamõnud nauditud- tuleb ennast puhtaks pesta. Selleks
avanes kõige parem võmalus Schezcenyi saunakompleksis ja
seal asuvates mineraalveega täidetud basseinides. Jube hää asi. Erinevad veed, saunad, temperatuurid. MÕNNA!
Kuid Budapestil oli veel üks üllatus varuks. Imekaunis
laevasõit mööda „sinist” Doonaud. Mitte ei saa aru, mida
Strauss selle sinise all mõtles. Aga õhtune reis mööda Doonaud
jättis aga hingematvalt kauni mulje. Valgustus, meeleolu, hea seltskond kerged joogid- kõik kokku andis kena mulje linnast.
OLE TERVE, UNGARI! |
|
|
|
24. juuli -
Hommikul ärkasime juba Slovakkias. Algas suur
kojuminek. Üle Tatra mägede ja läbi lõputute teeremontide
Poolas tanklast tanklasse ja jõudsimegi öösel poole kahe
ajal hotelli Bylastokis. Aga hotellil polnud vigagi. |
|
|
|
25. juuli -
Hommikusöök pika laua taga ja poolest hommikust
väljasõit pikendas meie koju saabumist. Peale päevast
vintsutust bussis jõudsimegi Tartusse kella 23 paiku
puhanutena ja päevitanutena tagasi. |
|
|
|
|
Kokkuvõtte väljavõte meie reisi kohta trip.ee' st: „Meil pole olnud hullemat reisi- meil pole olnud
huvitavamat reisi” |
|
|
Teksti luges Peeter,
fotosid sirvisid Anne, Malle ja Eints |
|
|