Kapten Ülo Luht ja üheksanda teki tüürimees Erika Põlendik
võtsid meid avastusterohkele merereisile kaasa. Nad kutsusid
Tallinna looma lugu ÕNNEST, mida merede tagant otsides leiame
lõpuks ikkagi kodurannalt. Reola rühma mehed, vanad sisemaised
merekarud, võtsid oma moorid kaasa ja läksid kalamehejuttu
jutustama.
Tantsisime (jutustasime) lõõskavas päikeses ja vihmasajus, murul
ja muru kõrval, põõsaste varjus ja treppidel, pisarad silmis ja
õnnetunne südames. Kuue kaheteistkümnetunnise tantsu(töö)päeva
lõpuks olid jalad küll väsinud, aga lõbusad õhtud ja öine
norskamine taastas kõik. Merereisil kohtusime vanade tuttavatega
ja meie endiste tantsijatega, leidsime uusi sõpru, toetasime ja
aitasime üksteist. Olime SUURES PEREKONNAS.
"Lähen nüüd võtan oma õnne-oma moorikese-näpu otsa ja kõnnime
korraks mere äärde. Lihtsalt... niisama." |