Esimesed kaks päeva

23. ja 24.  juuli

23. juuli varahommikul alustasime sõitu läbi Baltimaade. Hilisõhtuks jõudsime Varssavisse hotelli Villa Holiday Park. Selles hotellis lõi meid sõnatuks uhke ja elektroonika ning raadioga varustatud ja sinise valgustusega dušikabiin. Naisterahvastel, nagu mina, oli selle töölesaamine justkui raketiteadus-hea, et mees lähedalt võtta oli, muidu oleks vist kraanikausis kümblemisega pidanud piirduma. Hommikusöögilaud oli kaetud üllatavalt luksusliku interjööriga söögisaalis.

24. juulil jätkasime teekonda väikeste vahepeatustega läbi Poola ja Tšehhimaa. Ööbima jõudsime hilisõhtuks Saksamaale Regensburgis asuvasse hotelli Haslbach. Vannitoas olid kaunistuseks vaasides kunstorhideed. Kahjuks ei ole nendest kahest päevast fotosid lisada, sest need olid ju põhiliselt sõidupäevad ja Poola on nii suur maa, et seda ei jõuakski ära pildistada. Ja etteruttavalt tuleb ära mainida, et need vähesed pildid, mis said Malle uue fotokaga tehtud, need õnnestus tal järgmisel päeval kogemata peale röövlindude etendust ära kustutada. Aga õnneks ei olnud kadu väga suur ja nii ei ole ka muret, et mälukaart täis saab, kui usinasti pilte eest ära kustutada.

3. päev

25. juuli


Enne Šveitsi tutvume Austria nurgas asuva tillukese Liechtensteini vürstiriigi pealinna Vaduziga. Malbuni mägikülla sõites näeme esimesi kauneid mägivaateid, mis teevad rõõmu ka läbi bussiakna nähtuna. Käime vaatamas röövlindude etendust. Kellukeste helina saatel vuhisevad linnud üle meie peade ja elevust jätkub kauemaks. Enamus meist ei ole ealeski selliseid linde nii lähedalt näinud (loomaaed ja topised ei loe).
Kaunis Vaduz tutvustas end läbi turismirongisõidu. Nii pisikeses linnas õnnestus meil käia ära vürsti viinamarjaistanduses ja veinikeldris. Peale seda oli kohe tuju lõbusam.
Ja lõpuks meie reisi sihtkoht Šveits. Maastikupilt muutus üha kaunimaks. Möödusime Waleni, Zürichi ja Luzerni järvedest ning jõudsime orgu kõrgete mägede vahele- Erstfeldi Šveitsi südames. Majutus järgmiseks neljaks ööks oli perehotellis Frohsinn ehk "Rõõmus meel".

4. päev

26. juuli


Sellest sai meie reisi parim päev. Alustuseks Reichenbachi kosk on Meiringenis koht, kus inimene end loodusjõudude vägevuse kõrval tahtmatult väikese ja haprana tunneb. Mägiraudtee veab meid lausa tormava veetulva lähedale ning kellel on soovi ja jaksu, võib ronida vaateplatvormidele kose kohal. Nii kirjutas reisibüroo oma selgituses. No meil seda jaksu oli- millised vaated! Ja imearmas kohvik külma õllesõõmuga oli lisaboonuseks. Nägime ära ka Sherlock Holmesi taaskehastuse kaasaegses võtmes.
Aare kaljulõhed Meiringenis. Kitsaste kaljuseinte vahelt tormab läbi suvekuumuseski jäine mägijõgi. Meiringeni kaljulõhed on Alpijõgede äärsetest ühed suursugusemad ja jalutuskäik nende vahel tõeliselt vaatemänguline. Ja nii oligi. Vahva oli vaadata, kes meile kõik vastu tulid-rinnalapsed ja pisut suuremad, raugad ja pisut nooremad. Koertest rääkimata. Kasse ei näinud.
Pilatuse mägi avaneb meile paljude erinevate nurkade alt vaadatuna mitmetest erinevatest mägitõstukitest, millede hulka kuuluvad trosside küljes liikuvad erineva suurusega gondlid ning maailma kõige järsema nurga all mäkke rühkiv rong. Kuiva ilmaga teeme mäenõlval pisut pikema peatuse, et osa saada ühest eriti vahvast lõbustusest-suvisest kelgurajast Alpiaasal, kus 1350 m pikkune sõidurada läbib palju "vallatuid kurve". Kaunite vaadete peatus on muidugi ka Pilatuse kõrgeimal vaateplatvormil. Siinkohal tuleb loota ilmataadi heasüdamlikkusele.
Ja ilmataat oli meie suhtes superarmuline. Giid Ivi hinnangul oli meil parim ilm, mis tema mäelkäikudel iial olnud- sooja maheda tuulega ja selge. Seda võrratut ilma olid tulnud nautima ka purilendurid ja tiibvarjuga hüppajad. Ronisime jalgsi ka veel viimasest osast üles- põlved võdisesid põnevusest, et mitte öelda hirmust. Kõrgusekartus pole naljaasi... Mäest pisut allapoole sõites uhasime kelgurajal veel adrenaliini juurde- hea sai.
"Väike õhtune jalutuskäik ilusas Luzerni linnas: Ruttame alustuseks linna ühe kõige kuulsama vaatamisväärsuse, Taani kunstniku Bertel Thorwaldseni 1821. aastal valminud "Luzerni sureva lõvi" juurde. Liivakivist välja lõigatud kurb kuju mälestab Prantsuse revolutsiooni ajal oma tööandjale Louis XVI- le Šveitsi kaardiväelaste kombel viimse veretilgani truuks jäänud palgasõdureid, kes hukkusid Tuileries' paleed kaitstes või langesid vangi ja giljoniteeriti. Mark Twain oli kuju nimetanud "kõige kurvemaks ja liigutavamaks kivitükiks maailmas". Nagu vist peaaegu alati, siblib lõvi ees hulk jaapanlasi, kes valel ajal aina kaadrisse satuvad." Selle lõigu võtsin Toomas Jüriado väga heast reisikirjeldusest.
Lisaks šveitsipärased kaetud sillad, maalingutega majad vanalinnas, purskkaevud, luiged jne. Oleme nüüd kaks korda Luzernis käinud, aga ma tahan tagasi! Sume õhtune linn oli nii armas. See oli võrratu päev.

VIDEOD Aare kaljulõhe Pilatuse mägi

5. päev

27. juuli


Õhinaga alustasime uut päeva. Sõidame kitsastel ja käänulistel mägiteedel peaaegu 2500 m kõrgusele Furka kurule. Naudime imelisi loodusvaateid. Võimalusel teeme spetsiaalse peatuse Rhone liustikukoopa külastamiseks. Seda teekonda enamus nautis- eestlasele meeldib juba Eestimaa iga kirikukella torni kõrgemast aknast nähtu, mis siis veel kõik see, mis bussiaknast paistis. Serpentiinina kulgev tee, lumised mäetipud, kärestikud ja kuristikud. Süda hõiskab seda looduse ilu nähes ja tekib küsimus, et kas tõesti näen seda kõike oma silmaga! Aga Furka kuru tipus, kus nii mõnigi kisama pani, ütles giid rõõmsa häälega: ärge karjuge- see ei aita! Unustamatu mulje jättis ka liustik ja liustikukoobas. Kuna liustik on pidevas liikumises, siis tuleb igal kevadel ehitada uus koobas. Liustiku sees polnudki nii külm. Või oli nii huvitav, et külm ei tulnud meeldegi.
Täsch. Sõidame mägiraudteega Zermatti, kust ilusa ilmaga paistab kõigide alpinistide hirm, Matterhorni üksildane püramiidikujuline tipp (4478m). Zermatt on muinasjutulinn Alpide süles täis suveniiripoekesi ja kohvikuid- tõeline turistide meka, millele lisavad vürtsi suurejoonelised vaated Alpide 4000m tippudele. Igatahes on Ameerikas California Disneyland oma üheks tõmbenumbriks ehitanud ka Matterhorni mäe. Šveitsis asuva mäe lõunakülg on väga järskude nõlvadega. 1865 a. esmavallutus nõudis seitsmest mehest nelja mehe elu oma esimesteks ohvriteks ja nüüdseks on juba üle 500 hukkunu. Kuna meile on elu armas, siis piirdusime ainult mäe imetlemisega ohutust kaugusest. Zermatti oleks jäänud kauemakski. Jalgsimatkalt mäest alla tagasi Täschi tulime vihmapilvedega võidu- meie võitsime. Bussi astudes langesid esimesed piisad, aga oru põhjas näitas kraadiklaas 35 soojakraadi. Bussijaheduses ületasime teise ligi 2500m kõrguse kuru- Nufenenpassi. Mäe otsas 10 kraadises vihmasajus saime ka oma vihmakeebid käiku lasta. Vikerkaar oli niigi ilusatele mäevaadetele lisakingituseks.

VIDEO Rhone liustikukoobas

6. päev

28. juuli


Läbi Gotthardi ülipika tunneli sõidame itaaliakeelsesse Šveitsi. Tunniga oleme lumiste tippude vahelt jõudnud palmide alla. Alustuseks sattusime omadega siiski ummikusse, sest oli laupäeva hommik ja peale meie tahtis palmide alla saada veel tuhandeid inimesi, aga kõik korraga tunnelisse ei mahu. Nii, et tunniga me siiski ei saanud palmide alla, aga kahega küll. Ivi rääkis meile samal ajal palju huvitavat lumelaviinidest, laviinigaleriidest- varjenditest, kivivaringutest, tunnelitest, mudavoogudest ja šveitslaste elust. Ta oskab isegi sõidu läbi Poolamaa huvitavaks rääkida. Aga lõpuks me olimegi Bellinzonas, kus meid ootas kannatlikult kohalik giid (kes ise on muideks šotlane). Seal me külastasime uhket Gastelgrande kindlust kaljumäel. Peale seda sõitsime edasi väikesesse kohta nimega Melide ja mis asub Lugano järve ääres. Seal me jalutasime tulipalavas Mini- Šveitsis, kus on vaatamiseks väljas selle maa tähtsamate ehitiste 1:25 mõõdus mudelid. Sealt sõitsime Locarnosse, et minna ujuma Maggiore järve. Jumalikult hea ja jahe järvevesi jahutas meie kuumad kehad.
Locarno elu keeb ümber vanalinna keskväljaku, Piazza Grande. Linn on valdavalt 16.- 17. sajandist. Linna kuulsam vaatamisväärsus on palverändurite pühamu Madonna del Sasso kaljudel linna kohal. Pühapaiga juurde saab 20 minutilise jalutuskäiguga või siis funikulööriga. Siin maksis meile kätte hommikune tunneli ummikus passimine- 15 minutit jäi puudu, et näha ära pühamu ka seestpoolt. Väike jalutuskäik mäest alla linna, et hakata öömaja poole sõitma. Aga me polnud veel ummikutest pääsenud. Kojusõidul ootas ees uus ummik. Nüüd sõitsid vist kõik need jälle tagasi, kes hommikul teiselt poolt tulid. Bussijuhid otsustasid seekord kiirema variandi kasuks ja nii me sõitsimegi üle mäekuru, seega siis meie reisi kolmandast. Kolm ongi ju kohtuseadus. See autodest tuledekett, millele me ülevalt alla vaatasime, oli imekena, aga see oli ka kõik, mis näha oli. Aga ööd on siin mustad.

7. päev

29. juuli


Hommikune Schwyz, maaliline väikelinn, mis kannab ajaloo suure sündmuse märki- siin sündis kantonite liit.
Schwyzi kogunesid põhjast suure nälja eest tulnud põgenikud. Kuna meil oli alles maitsev hommikusöök lõpetatud, siis läksime linna jõudes kohe kirikusse, kus püüdsime pühapäevahommikust jumalateenistust mitte segada. Väga kaunis kirik! Edasi väike jalutuskäik Euroopa vanima säilinud puumaja juurde. 1287.a. kohalikust puidust ehitatud maja oli veel 1980. aastalgi elumajana kasutuses. Kohalik giid, kes kuulus ühena omanike hulka, näitas Bethlehemi maja ka seestpoolt. See pidi juba algusest peale kuuluma jõukatele inimestele, sest mingi tavalise hütiga küll tegemist ei olnud. Ikkagi 700 aastaseid detaile sisaldav kahekordne mugav maja, kivist kraanikausid ja uhke puhvetkapp (see küll umbes 300 aastat noorem kui maja). Nii vana maja pika eluea saladus on see, et seal on alati elanikud olnud- tühi maja hakkab kiiresti lagunema. Üle hoovi paistab veel uhkem, aga noorem maja- mõisa mõõtu Ital Reding aastast 1609. Selle siseruumid on rikkaliku interjööriga. Kõik on eriline- nii laed, põrandad, seinad ja ahjud. Uskumatu, aga neid ruume saab rentida näiteks pidude- pulmade jaoks.
Lisaks kõrgetele tippudele on Šveitsis ka omanäoline maa- alune maailm. Meie reisi lõpetab Höllgrotten, Põrgukoobas, mis on osa Euroopa suurimast koobaskäikude süsteemist- ligi 200 km maa- aluseid käike, koridore, galeriisid, järvi. Kui parajasti pole ootamatut suurvett, siis teeme retke maa- aluses maailmas.
No suurvett polnud, sest 2005. a. oli viimase tuhande aasta suurim uputus juba ära olnud. Giid Ivi ütles, et tegelikult pidi sõna "põrgu" asemel olema sõna Hael- "libe" kohalikus dialektis öelduna. "Libe" vastas tõele. Toekad ja hea tallaga jalanõud olid siin küll omas elemendis, sest rada kippus kohati libedaks küll. Aegajalt kostus kiljatusi, ei usu, et need olid vaid muinasjutulise värvimänguga koobaste tunnustamiseks hõigatud. Ülejäänud osa päevast kulus sõidule läbi Saksamaa ja Tšehhi. Uni Praha linna Ibis hotellis möödus unenägudeta.

Kaks viimast päeva

30. ja 31. juuli


30. juuli sõit väikeste vahepeatustega läbi Tšehhi ja Poola Prahast Lomžasse. Kiirteed, tavalised teed, ummikud... Polegi midagi nagu rohkem lisada!

31. juuli veel pisut Poolat ja siis sõit läbi Baltimaade, et jõuda hilisõhtuks koju. Nii olid meie plaanid. Aga Poola politseil oli vaja tööd teha ning meie bussi ja bussijuhtide kontrollimiseks kulus "märkamatult" terve tund. Nii me jõudsimegi Tartusse juba uuel päeval. 6000 kilomeetrit ja natuke peale olid läbi saanud.

Siinkohal ongi sobilik tänada giid Ivit ning bussijuhte Rihot ja Heikit igati kordaläinud reisi eest

Kirjutas Malle, täiendas Eino, fotod ja videod Eints ja Malle.
Kaldkirjaga tekst pärineb reisibüroo sulest.
LINGID: Perereisid, Daaniel Reisid
Lõpetuseks juutuubist leitud video Pilatuse mäelt