Sedapuhku  siis sedapsi  ja säälpool Võrtsjärve. Järjekorras  siis 11. suvine  kokkusaamine. Algas  ta  ikka klassikaliselt:  kui viimane  autotäis  rahvast Mulgimaa pealinna Viljandisse jõudis,  oli  enamus  seltskonnast  juba  lossimägedes  üle  rippsilla  ja  nautisid  Viljandi  järve peal  paadimeeste  kihutamist glisseritega. Nüüd  lõpuks  olid  tulijad- olijad  koos  ja  edasi  Eestimaa  kõige  mägisema  linna  tiitlit  kandva  Viljandi  ilu  nautima. Veetorn, raekoda  ja roosiaed. Roosiaias  olid  ikka naiste pead  päris  sassis  sealset  ilu nähes (hääl naiste hulgast- kallis, võta mind siin-  ehk  teisisõnu  pildista mind). Jalutuskäik läbi linna ja teele.

  Meil oli plaanis  Heimtali  mõis  ehk  Raudna kool. See oli ka  esimeseks  kohaks, kus  tuli tuvastada, et  palju meid  üldse kokku on. Käes – 18. Programm oli hea. Ajalootunnis  oli  kõigil  huvitav. Meeldiv  oli ka giidiga  veedetud  aeg  mõisa pargis  jalutades. Aga aitas  saksa  kultuuri  nautimisest. Suurem  elamus  oli  eriti naisperele  Heimtali  muuseum,  mida  majandab  tekstiilikunstnik  Anu Raud. Sitsid-satsid, kootud  riided, rahvariided,  kootud  mänguasjad  ja vanad  talutarbed. Jälle teele  Õisu  mõisa poole. Ehtne  mõisa vaade   alla järvele.Kahju, et  mõisast  kool väljas  aga  mõisa  park  on  nauditav.

  Meid  ootasid  aga  Kille  talus   Margit ja Katrin. On ikka Eestimaal  ilusaid  kohti. Vaikus  ja kena loodus. Seda  kõike  nautisime  täiel  rinnal. Mõnus  saun ja karge  vesi. Mehi  ootas  saunast tulles üllatuseks kari  "loomi",  kes soovisd  programmikohaselt  mängida    jalgpalli  ja seda lausa nõuti  ja kohe. Ei jäänudki  meestel  muud üle  kui  kasutada  samuti  ühtset  võistlus(võitlus)riietust. Tulemuseks  oli loomulikult  viik  ja võitsid  kõik  ja  eriti  pealtvaatajad,  keda  nagu  õieti  polnudki, sest suures osas sebisid kõik jõudumööda palliplatsil ringi. Õhtu  oli  kena  ja  eriti  sügava  mulje  jätsid  perenaiste  poolt järvekesele  paigaldatud  küünlad  vesikuppude  lehtedel.

  Päev 2  algas  peale  hommikusuplusega, hommikusöögiga  ja sealt  edasi  Halliste  kirikus  hommikupalvega. Kõik patud  andeks  palutud  avastasime,  et  igas  korralikus  kohas  on  keegi  Reolast. Sedakorda  oli see  kiriku  perenaine, kes  käinud  Reola koolis  ja  elanud  Oti  talus. Killele  tagasi  ekseldes  jäi  tee peale  ka sissepõige  presidendi  koduväravani  ja pisike jalgsimatk  läbi  paksu  metsa  Hendrikhansu  paljandikule. Killel  lõunasöögiks  meie traditsiooniline  seljanka traditsiooniliselt  Lea  organiseerimisel. Väike  puhkus,  tänasime  perenaisi  meeldiva  vastuvõtu eest,  iseennast  hea  seltskonna eest  ja siis läbi  Helme  kodu poole.  

P.S.  Sääl  om  iks  hää  kus  meid  põle.