Siin on põgus ülevaade meie reisist Europeadele, mis sellel aastal toimus 20 - 25 juulini Prantsusmaal linnas nimega Quimper. Reis ise algas 15. juulil ja tagasi koju jõudsime 30. juulil. Kõige enam kajastab see lühike lugu buss nr. 1 tegemisi, kus reisijateks olid Reola segarühm, Torma naisrühm, Torma rahvamuusikakapell, rahvatantsurühm "Kavalik", naisrühm "Uhka", segarahvatantsurühm "Taara" ja pastla Paul ning bussijuhtideks Meelis Kalder ja Ilmar Liibeon. Ülevaade on antud päevade kaupa ja teksti lõpus fotokale klõpsates saate vaadata fotosid. Siin leheküljel olevad fotod on üldistavad ja reisi iseloomustavad. Ülejäänud fotod on saadaval allpool lisatud lingil "VEEL PILTE". Ja üleüldse - selleks, et kõigest täit ülevaadet saada, peab reisi ise läbi tegema!
Fotograafideks olid Eints, Malle, Peeter, Anne ja Heiki.
Tekst Eints.
 
15. juuli- ärasõit, Läti, Leedu, Poola kus jäime ööseks kämpingusse. Tartus seda rahva- ja kolahulka vaadeldes tekkis kahtlus, kas see värk ikka mahub bussi peale. Aga mahtus küll. Ju see buss oli ikkagi kummist. Eesti- Läti piiril läks kõik libedalt, kui välja arvata väike tõik, et ühe reisija pass vaja Tartust järgi tuua. Taas üles ärgates taheti jälle passe näha. Selgus, et ootamatult olime jõudnud Läti- Leedu piirile. Ah jaa, pisut enne seda seiklesime tibake ka Läti kanalate vahel, sest, et enne piiri oli teeremont ja meil õnnestus ümbersõidul pisut eksida. Aga see selleks- õige sõit ju alles algamas. Piiril taas passid, mis nüüdseks kõigil olemas. Leedu läks lennates- kes sõi, kes rüüpas õlut, kes tagus turakat ja kes uudistas Leedumaa loodust. Mõned ka magasid. Väikene tankimis- pissimis peatus ja juba Leedu- Poola piir. Passid! Kõik OK ja edasi juba õõtsudes ja raputades kämpingusse. I päev
16. juuli- hommikul varakult äratus, telgid- värgid kokku ning bussi. Kõik mahtusid peale ja läks sõiduks. See päev oligi ette nähtud ühe valuga Berliini külje alla välja jõuda. Enne Poola- Saksa piiri toimus väikene söögi, joogi, poe ja pissipeatus kohas nimega "Las Vegas". Piiril taas passid ja sealt edasi kämpingusse. II päev
17. juuli- väljasõit varakult. Mõne tunni mõõdudes riivame Hannoveri ja veel mõne tunni pärast jõuame linna nimega Wuppertal. See on sellepoolest eriline linn, et seal sõidavad trammid sõna otseses mõttes õhus ja kutsutakse neid ripptrammideks. Õnneks on istmed trammis ikka õiget pidi, nii et inimesed ei pea seal sees pea alaspidi rippuma. Selle riistapuuga tiir linna kohal teha oli päris oma-
pärane kogemus. Linnu- (madal) lennult näeb selle linnakese kenasti ära. Edasi läks sõit läbi Liege järgmisesse kämpingusse. Peale tantsuõhtut maitses uni päris hea.
III päev
18. juuli- start 07.00. Paari tunni mõõdudes jõuame Prantsuse linna nimega Reims. Siin asub suur katedraal, millises omal ajal krooniti kuninglikke päid. Maailmalinn Pariis asub Reimsist paari munaviske kaugusel, nii, et kella kahe tuuris olime me seal. Nüüd läks sebimiseks, sest napi 12 tunniga oli vaja suurem osa vaatamisväärsustest vallutada. Ära võetud sai Moulin Rouge, Montmartre, Eiffel, Triumfikaar ja McDonalds. Siis oli aeg ja võhm otsas. Louvre jäi järgmiseks korraks. Seekordne kämpimine toimus bussis ja ega enam vahet polnud kus magada. Uni oli niigi hea. IV päev
19. juuli- bussis ärgates kangastus silmade ette tühi väli, silmapiiril paistmas mägi, mille tipus väike linn suure kirikuga. See on Mount St. Michel, mis asub mere ääres. Seda rajatist on sõnadega suhteliselt raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema. Kui ei oleks ehitatud tammi, siis see linn asuks mõõna ajal poolsaarel ja tõusu ajal saare peal. Järgmisena on plaanis St. Malo. See linn on müüriga piiratud seda mõõda saab rahulikult lonkides ca 45 minutiga linnale tiiru peale teha. Natuke sõitu ja linn nimega Dinan. Hästi palju lilli, vanasid majasid, linnamüür, mõnusad suveniiri- ja pagaripoed. Ei tahaks suurlinnade kohta midagi halvasti öelda, aga väikesed Prantsuse linnakesed on palju nunnu-
mad. Taas paar tunnikest sõitu ja olemegi ootamatult Quimperis. Ööbimine kämpingus.
V päev
20. juuli- äratus normaalsel ajal, on aega pesta, kammida ja kõike muud normaalseks saamiseks teha. On aega mõõda kämpingut jalutada veenduda, et tegemist on väga kena kohaga. Lõuna paiku ongi aeg sõita Europeade staapi ja anda märku oma saabumisest. Siin jagati meile kätte juhtnõõrid, giidid ja majutuskohad järgnevaks viieks ööpäevaks. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja tegime ühika ees oma bussirahvaga läbi tänavakavade proovi. Peale seda pudenesime linna peale laiali. Õhtu lõppes kohaliku rahvakunstiõhtu- tervitusega Penvillersi staadionil. ViI päev
21. juuli- oli tõsine ja asine tööpäev. Päeval oli vaja esineda kolme tänavakavaga ja õhtu lõppes Europeadi avakontserdiga, mille lõpetasime öösel meie s.t. eestlased. Kõik sujus enam- vähem ja laias laastus võib meiega vist rahule jääda. VII päev
22. juuli- võtsime ette retke saarele. Selleks pidime bussiga Quimperist 40 km välja sõitma linna nimega Audierne. Sealt läksime laevaga (täie auruga 1 tund sõitu) saarele nimega Ile de Sein (tõlkes "rind"). Väga eriline koht. Saar koosneb põhiliselt kividest, nii pinnas, kui ka majad ja sellele teeb rahulikult jalutades ca 3- 4 tunniga tiiru peale, kusjuures selle aja sisse mahub ka piknik. Saare keskel asub väikene linnake. Kuna parajasti oli mõõn, siis kohalikud kodanikud korjasid rannas mingeid molluskeid ja väikesed paadid ja jahid lõsutasid rannaliival. Vapramad meist käisid ka ookeanivett proovimas. Enne tagasipõõrdumist alagas tõus ja laevukesed said taas vabasse vette. Tagasi mandril põikasime läbi linnast nimega Locronan. Päev lõppes Quimperis koori- ja muusikaõhtuga. VIII päev
23. juuli- toimus hommikul linnapea ametlik vastuvõtt, kus oli au viibida kahel inimesel igast Europeadile laekunud kollektiivist. Vastuvõtt oli soe ja vahetu, jagati kingitusi ja pakuti veine ja siidrit. Peale seda oli vaba aeg linnas surfamiseks ja kingituste hankimiseks kodustele. Õhtul toimus Europeade ball. IX päev
24. juuli- viimane päev Quimperis. Algas see rongkäiguga millest võttis osa 200 kollektiivi üle kogu Euroopa. Ilm oli fantastiline ja linnarahva osavõtt pealtvaatajatena rahvarohke. Ja seda vaatamata 6 eurosele piletirahale. Ennekuulmatu, et paraadivaatamise eest tuleb pilet lunastada! Peale seda oli aega asju pakkida õhtupoolikul toimus Europeade lõpukontsert, mille parim osa oli seekord Sardiinia etteaste. Ja oligi aeg jätta hüvasti Quimperi ja meie giidi Cédricuga ning asuda tagasiteele. X päev
25. juuli- hommikul taas Pariisis. Seekord sai ära käidud Louvreis. Veendusime, et Veenuse kuju on alles, Mona Lisa ikka veel naeratab ja kroonijuveelid on ka olemas. Jäi aega külastada kuningaaeda ja kohvikut. Lõbustuspargist mõõdudes tekkis korraks vallatu mõte proovida benjihüpet, aga kahjuks või õnneks nappis selleks hetkeks juba aega. Seekord ööbisime kämpingus Pariisis. XI päev
26. juuli- hommikul ärasõit Pariisist. Peale kuut tundi sõitu jõudsime linna nimega Metz. Taaskord leidis tõestust väikelinnade ilu. Võimas katedraal, suur keskväljak ehitud mustriliste lillepeenardega. Omaette vaatamisväärsus oli ka 0.30 euro eest retrohõnguline WC. Natuke sõitu ning olimegi Luksembourgi pealinnas Luksembourg. Õhtuks jõudsime kämpingusse Echternachis. Selles linnas on kolm suurt kämpingut. Õige leidsimegi üles juba kolmanda korraga. Jälle päevake kodule lähemal. XII päev
27. juuli- hommikul väljasõit. Tunnikese mõõdudes linnake nimega Trier. Kena on vaadata suve-
hommikust ärkavat linna. Poeomanikud sätivad kaupa valmis, keskväljakul seatakse turgu üles. Kirik on avatud juba varahommikust saadik. Kuna aga meile oli kõige selle nautimiseks väga vähe aega, siis sööstsime kohalikule rahvale ebaomase kiirusega otsima selle linna vaatamisväärsust elik amfiteatrit. Leidsime, maksime ja nägime. Ka hääleproovid said ära tehtud. Reinu parmupilli oli kuulda küll. Edasi Frankfurt a.m. ja peale lühikest peatust kämpingusse Erfurti kandis. Seda kanti otsisime tükk aega, aga koht ise oli lõpuks mega. Sinna oleks tahtnud kauemaksi jääda.
XIII päev
28. juuli- suund Berliinile ja lõunaks kohal. Aega ca 12 tundi. Käib kõva restaureerimine, nii, et hetkeseisuga on seal pimedal ajal isegi kenam kui päevasel ajal. Rahvas jagunes väikesteks gruppideks. Kes otsustasid jalgsimatka kasuks, kes bussiekskursiooni kasuks. Saksamaal ja Prantsusmaal on populaarsed kahekordsed turismibussid, millised teevad ekskursioone kindlatel marsruutidel. EuroCenteri juures asub sõjast allesjäänud poolik kirik, mille kõrvale on ehitatud kaas-
aegne kirik. Seal lõppes parajasti jumalateenistus. Püha Isa tuli väljapääsu juurde ja soovis kõigile kättpidi ilusat päeva. Berliini tasuks tagasi minna ca 5 aasta pärast. Seekordne kämpimine bussis.
XIV päev
29. juuli- varahommikul Poola- Saksa piir, sealt edasi õõtsudes ja rappudes Varssavisse. Poola pea-
linna vanalinn tasub kindlasti külastamist. Peale kahte tundi peatust võtsime suuna peatuspaika. See-
kord ööbisime buss nr. 1 rahvaga motellis Lomzas.
XV päev
30. juuli- asjad kokku ja koju. Poola- Leedu piir. Passid. Kes tukub niisama, kes taob turakat, õlut ei viitsi enam keegi juua. Enne Läti piiri väikene peatus kenas söögikohas, kus on ka väikene loomaaed karude, kanade ja jaanalindudega. Ei taibanud restoranist järele pärida, kas jaanalinnumunaomletti peekoniga ka pakuti. Viimane ühispilt ja teele.Leedu- Läti piir. Seekord Läti kanalate vahele me enam ära ei eksinud. Varsti Läti- Eesti piir ja õnnelikult kodumaal. Mõned härdameelsemad (täpsemalt üks) kodanikud tormasid bussist välja ja suudlesid kodumaa asfalti. Peatus Rõngus, kus andsime edasi kingitused ja tänusõnad bussijuhtidele. Bussivanem Evi tänas kõiki ja kõik see bussirahvas tänas Evit.Kahju, et see tore reis lõppenuks tuleb lugeda. XVI päev
 
Lõpetuseks tahame tänada meie sponsoreid Ülenurme Vallavalitsust ja Kambja Vallavalitsust.
Ja muidugi tahame tänada Valdo Rebast, tänu kellele selline suurepärane reis teoks sai.
 
VEEL PILTE