RAHVATANTS AITAB MAAILMA AVASTADA.
 
Reola segarühma tihedalt töine tantsuaasta tipnes osalemisega Euroopa suurimal folkloorifesivalil Europeade. Europeade toimus juba 42. korda ja sellel aastal Loode- Prantsusmaal Bretagne’is Quimperi linnas.Selleks, et Atlandi ookeani Biskaia laheni jõuda ja ka tagasi saada, tuli läbida 7200 km. Me saime bussisõidu, tantsimise ja maailma avastamisega suurepäraselt hakkama.

Reis algas 15.juuli öösel. Lätit, Leedut ja Poolat uudistasime läbi bussiakna või bensiinijaamade. Saksamaal Wuppertali linnas vahetasime bussi aga ripptrammi vastu ja sõitsime tänavate ning jõe kohal rööpad- rattad ülespoole. Belgias nautisime mõnusalt ekstreemset maastikku ja külavaheteid ning jõelammil telkimist. Prantsusmaa avas meile oma väravad Reims’i ja Pariisiga. Külastasime maailmakuulsaid ja UNESCO maailmapärandisse kuuluvaid vaatamisväärsusi: Reims’i Notre Dame’i katedraal ja Marsi väravad 3. sajandist,  Montmatre, Moulin Rouge, Sacré-Coeur’i kirik, Jumalaema kirik Pariisis, Pompidou’ keskus, Eiffeli torn, Triumfikaar, Avenue des Champs-Elysées, Louvre kunstimuuseum, Seine’i jõgi, sillad ja väljakud. Pariisi nägime hommikujaheduses, päevapalavuses kui ka ööpimeduses, niisamuti kõrgel õhus, maa peal ja  maa all.

 Loode- Prantsusmaal nautisime uskumatult omapäraseid linnu: merest kõrguv kivikalju ja klooster- katedraal Mount Saint Michel, hiinaliku linnamüüriga ümbritsetud korsaaride linn Saint Malo, muinasjutuline leekvitraažidega käsitööliste linn Dinan, lahtistest kividest koosseisvate majadega Locronan, vihmaselt märg nukukindluslinnake Concarneau, päikesekuum liivarand Audierne, imeväike 0,56 km² saar Atlandi ookeanis I'le de Sein ning voolusuunda vahetava jõega festivalilinn Quimper.

Quimper on Finistére departemangu pealinn. Linnas elab veidi üle 67 tuhande elaniku, kes on osavad keraamikameistrid. Kohalikud pärinevad keltidest, kes 5.- 6. saj. rändasid Iiri- ja Šotimaalt Loode- Prantsusmaale. Nad kuuluvad bretoonide hulka ning nende kohalikuks keeleks pole mitte prantsuse, vaid bretooni keel. Bretoonid on küllaltki eraklikud ja seetõttu on säilinud omapärased rahvariided, tantsud ning torupillimäng.

 Quimper oli külla kutsunud 4500 rahvatantsijat ja- muusikut Euroopa erinevate rahvaste hulgast. Reola segarühm kuulus Eesti 24 tantsu- ja pillmängurühma koosseisu. Viisime Euroopasse killukese meie rahvakultuuri, esindasime oma maad ja koduvalda. Viie festivalipäeva jooksul tundsime end kirevas rahvaste segadikus hästi ja nautisime tantsimist nii suurel staadionil kui tänavasillutisel. Erilise fiilingu saime 6 km rongkäigust, mis oli festivaliüritustest kõige rahvarohkem ja põnevam. Reola segarühma mehed ja naised läbisid selle pidevalt tantsides ja pealtvaatajaid rõõmustades. Avakontserdil esitasid Eesti tantsijad oma tervikliku programmi ööpimeduses täiskuu valgel ja jätsid kustumatu mulje nii Quimperi linnaelanikele, teistele rahvustele kui ka Europeade’i Komitee liikmetele. Tundsime, et oleme küll väike rahvas, aga suudame end tantsida.suureks.

 Bussinina sai kodu poole keeratud reisi kümnendal päeval. Tervitasime uuesti Pariisi, ahmisime parkide ja lilleilu Metz`is, maabusime Luksemburgi väikeriigis, tegime kõlaproovi amfiteatris roomaaegses linnas Trier, võrdlesime pilvelõhkujaid ja vanalinna Maini-äärses Frankfurdis, ühendasime ida ja läänt Berliinis ning puhkasime Varssavis.

Kodu, kallis kodu võttis meid vastu 30. juunil suvesooja, armsate laste ja  tervitushüüetega.

 Meie maailmaavastamine ja rahvatants ei saaks kuidagi toimida kui meil poleks nii mõnusat rühma, kalleid koduseid, heasüdamlikke toetajaid ja kultuurilembest vallavalitsust. SUUR TÄNU TEILE KÕIGILE!

                                                                                        Kalli Ird ja Reola segarühma 7 tantsupaari