Reis Palangasse

Laupäeval oli meil kella poole kolmeni vaba aeg, siis sõitsime Klaipedasse Europeadi suurejoonelist rongkäiku vaatama. Ennelõunase aja sisustas igaüks nii nagu ise paremaks pidas. Üks kuulsamaid Palanga vaatamisväärsuseid, kus kindlasti tasub käia, on Merevaigumuuseum ja teine on muidugi linn ise. Põhimelu käib siiski peatänaval nagu enamuses sellistes linnades ikka. Seal on hästi palju erinevaid söögikohti, kus saab meie mõistes suhteliselt normaalse raha eesteinestada. Kui aga kesklinnast juba natukene väljapoole kalduda, siis on hinnad muidugi väiksemad. Peatänaval on ohtrasti erinevaid tegelasi. Üks vanahärra on seal näiteks boamaoga ja kellel vähegi julgust on ja soovi avaldab, see saab koos selle ussiga endast pilti lasta teha. Seda muidugi raha eest. Papi tahab raha saada isegi selle eest, kui teda ennast madu kaelas pildistada. Kes see vanamehe eest seal pildi peal ikka nõus on raha maksma, madu ei küsinud ju pildistamise eest mingit raha ja sestap ta meie käest seda ka ei saanud. Peale lõunat põrutasime siis Klaipedasse Europeadi rongkäiku vaatama ja Eesti tantsijatele kaasa elama. Eestist osales sellel aastal seal rekordarv (32) erinevat tantsu- ja muusikute gruppi. Nii et oli kellele kaasa elada. Rongkäik ise kestis kokku kolm tundi, kuna kokku oli osalejaid üle 4000 ja seda siis 24 erinevast Euroopa riigist. Osad meie reisiseltskonnast liitusid rongkäigu sabaga, moodustades pisikese fanclubi. Kuna ööbimiskohta tagasisõiduni oli veel piisavalt aega, siis oli igaühe enda teha, kes otsis oma tühjaks kulunud kõhule linnupetet, kes kolas niisama linna peal ringi. Aavo, Peeter ja Üllar lasid ennast ära võluda kohalikul kenal kebabimüüjal ja tellisid endale kebabi terava kastmega. Tundus terav olevat küll, sest kõik nad läksid seda süües näost järjest punasemaks ja täheldada võis ka ohtralt higist pärlendavat otsaesist. Õhtul Palangasse tagasi jõudes otsustasid paljud reisiseltskonnast ka meres ära käia.

Pühapäeval, peale hommikusööki, võtsime suuna tagasi Klaipedasse, tehes enne kõrvalepõike kohalikku kaubandusse, et hankida kodustele ja tuttavatele külakosti. Üks kuulsamaid asju on Leedu torni- või kuusekujuline keeks mille nimeks on Sakotis. Klaipedas oli meie eesmärgiks ära käia Neriga poolsaarel asuvas delfinaariumis ja osa saada seal toimuvast etendusest. Pühapäeviti toimub seal kaks etteastet ja meile sobis ajaliselt esimene, mis algas kell 11:30. Poolsaarele pääsemiseks tuleb sõita ca 10 min. praamiga ja delfinaarium asub sadamast 2 kilomeetri kaugusel. Sealt saab sinna kohale minna kolmel erineval moel ehk siis rongiauruga, hobuauruga või kondiauruga. Meie seltskond austab tervisesporti ja seetõttu valisime selle viimase ja mis seal salata- see on kõige odavam kah. Delfinaariumi etenduse eest tuleb välja käia 18 kohalikku raha täies suuruses ja vanuses inimesel ja 9 raha õpilasel (vajalik pädev dokument), grupipiletid (al. 16 kodanikku) on natukene odavamad. Fotohuvilistel tuleb 5 raha lisaks maksta. Selle eest on etendus ise iga viimast kui senti väärt ja seda on sõnades väga raske edasi anda ning seetõttu ei hakkagi seda siin tegema. Peale lõunat võtsime suuna Klaipeda lauluväljakule, kus toimus Europeade lõppkontsert, et elada veelkord kaasa nii Eesti kui ka kõigi teiste Euroopa maade rahvatantsijatele ja -muusikutele. Kontserdi lõppedes andis Klaipeda linnapea festivali lipu üle Bolzano linnapeale, sest seal toimub järgmise aasta festival. Meie aga võtsime suuna kodu poole, sest suurem osa reisiseltskonnast pidi järgmisel päeval tööle jõudma. Tagasiteel tegime vahepeatuse Šiauliai lähedal Ristimäel (Kryžiu kalnas), kus on erinevatel hinnangutel kokku toodud ca 50000 risti. Ja mõne tunni mõõdudes olimegi väsinutena, aga selle eest õnnelikena kodus ja seda muidugi tänu ka meie tublile bussijuhile. Taas kord kenade mälestustega reis selja taga.

Eints