11-12. juuli. Eks  iga  sõit  hakka  pihta  ootamisega  ikka  sellepärast, et me  tulime  mahajäämise  hirmus  kohale  varem  ja buss  Otepäält  õigel  ajal.  Reisiseltskond   peale  korjatud  saatis  Ekspressreisidest  Aino  meid  teele  ja andis  juhtimise  üle  giid  Kersti    Teeäärele.  Nüüd  Tallinnasse  ja  läbi skääride Stockholmi.  Laevas  käis  elu nagu  ikka.  Naised poodidessse ja mehed  sauna (mehed töölt  tulnud, otse bussile  ja veel pesemata- loll kes  vabandust  ei  leia) ja  õhtul  loomulikult  pidusse.

 Hommikul  sõit  läbi  Rootsi  Kuningriigi  Norra  Kuningriigi  poole.Peatus  AVESTA  linnas,  kus  asub  kõige  suurem  Dalarna  hobune (kõrgus13m; pikkus  12,8m  ja kaal 66,7tonni),  mis  on  Rootsi  kõige  tuntuim  suveniir. Järgmiseks  pisivallutuseks  oli  MORA  linnake,  kus  asub  VASALOPPETi  finis  ja muuseum.  Ja jälle teele  Norra poole. Peale  Norra piiri  oli  tulnud  meid  tervitama  POROde kari. Norra rahvusloomaks  on  põhjapõder,  rahvuslinnuks  koskel  ja rahvuslilleks punane  kanarbik.  Meil  tuli  aga  kiirustada  oma  esimesse  Norra kämpingusse – väga  kaunisse kohta  JOHNSGARDI.  Eints: Mitte ei  taha  halvasti  öeda  aga  ilus  on.


13. juuli. Meid  ootas  nüüd  juba R¨ROSe  linnake. R¸rose  punane  on  värv, millega  norralased oma  maju  värvivad(vasekaevandused). Kena  kirik  ja palju  käsitööd. Edasi  TRONDHEIMI. Nautisime Põhjamaist  Veneetsiat, ilusat  silda,  jalgrattalifti,  kindlust, toredat  vaadet, kesklinna,  kalaturgu  ja kirikut. Tegijaks  oli Kaisa  karu Nööbike,  kes  oskas  kirikus  paraja  segaduse  tekitada – jalutades  ise bussi  nii, et  keegi  ei  näinud.

  Aga  norralastest  veel. Nad  peavad  ennast suurteks  leiutajateks- juustunuga, kirjaklamber  ja loomulikult Marilyn Monroe  on  nende töö. TROLLID  käivad  oma koobastest  väljas  ainult  öösiti  ja need,  kes  jäävad  päeva kätte  muutuvad  kivideks. Ostes trollisuveniiri  pead  sa ennast  ära tundma-  siis saad õige. ODIN  on norralaste  peajumal. Temast  sõltus  kõik. Ka meie  ohverdasime  järgmises  kämpingus Oppdalis  talle  üht kui teist. Ikka selleks,et  riistad  oleks  korras  ja ilm  oleks  hea. Arvestades järgmise päeva  programmi  oli see hädavajalik ja see toimis.

14. juuli. Päev, mis  oli täis  elamusi.  Norra dramaatline  maastik- täis lõhesid  ja auke; TROLLIMÄGI;  TROLLITEE; väiksemaid ja suuremaid  jugasid; kukkuvat vett  nii palju, et halb hakkab; käsitsi  tehtud  kivisild; kole ilusaid  vaateid(Tiiu); kitsaid  mägiteid; palju adrenaliini; ahhetavaid  naisi;  ainiti  põrandale  vaatavaid  mehi; GEIRANGERI  fjordil  laevasõitu  Hellesylti  ja tagasi. Mõnelgi  oli  pildistamisest   ja filmimisest  silm punnis  ja sõrm   villis. Õhtul  Stryni  järve  ääres  tuli muidugi  ka  Odinit  meeles  pidada  ja tänada. Odin  norralastele  nagu  teise  isa eest  ikkagi.


15. juuli. Päev  täis lootusi, et  ehk  ei saja vihma. Aga  võta  näpust. Külastades  BRIKSDALI  liustikku  selgus,  et  ohverdamistega  on  midagi  viltu  läinud – aina sajab  ja sajab. Parklast    liustikuni  mööda mägiteed  oli  3 km  ja see võeti  mängeldes. Oli võimalus  ka mootorsõidukiga ülesse ja alla sõita – seda kasutasid  jaapanlased  ja muud  valged. Muideks,  liustikud  sulavad altpoolt. Briksdalist  lahkudes võtsime  suuna  Bergeni  poole. Külastades  1000 aastast HOPPESTADI  puust  kirikut, mis tehtud  ilma naelu  kasutamata.  Ja  jälle  edasi  mööda  kitsaid  mägiteid   ülespoole  läbi tundra, mööda  jäätunud  järvedest (juulikuus  lumi  on maas, küm  oli, väga)  ning jälle  alla fjordi  äärde, kus kasvatati  maasikaid, vaarikaid  ja isegi  aprikoose – kontrast  45 minutise bussisõidu  ajal hämmastav.Läbi  kortsus maa, nimega Norra, ikka  Bergeni alla välja.


16. juuli. Peale  virgutavat  hommikuvõimlemist  BERGENI linna külastus.Bergenit peetakse  kõige  vihmasemaks  linnaks maailmas,  kuid meie  seda ei kogenud. Peale  fantastilist  linnaekskursiooni  mindi lahku. Kes linna peale  botaanikaaeda,  kes akvaariumisse,  kes E: Griegi  majamuuseumisse  Troldhaugenis. Kõigil  elamusi  oma maitse  ja tahtmise  järgi. Jälle teele,  üle mägede ja orgude, jugade alt ja jugade pealt  GEILOSSE  ööbima. Geilos  on slaalominõlvad  ja  seal  on  ka kellegi  kodanik Michael Schumacheri suusaonn.


17. juuli. Ohverdamistega on midagi  viltu .Riistad  korras,  aga  ilm  puhta tuksis  ja meid  oootab  pikk jalutuskäik OSLOS. Vikingite muuseum, Kon-Tiki  ja RA ; Fram -  kõik selline  karm meremeeste  värk. Väike  vihmane  jalutuskäik mööda Oslot. Vihm  just  nagu eriti  väike polnud. Nobeli preemiate  andmise saal, ujuv  väljak, palju skulptuure  igas variandis, kindlus, vahtkond  ja muidugi   Vigelandi  kujude park  oma hiigel fallosega -  18meetrit  kõrge  ja  141 inimese  kujuga. Võimas aed. Õhtul  aga jälle  kämping,  mis  oli meie viimane  sellel  reisil,  koos  väikese  istumise  ja muljete vahetamisega  vigvamis.


18.- 19. juuli. Peale  väikest tänusõnade ütlemist   läks  sõit  kodu poole lahti. Läbi Rootsi  Stockholmi  laeva peale. Rootsi  tundus  peale  Norra karmi   ja karget   ilu  tasane  ja vaikne maa. Kuid ka Rootsil  on omad  ilusad kohad,  mida  meil  ei olnud  plaanis sedakorda  külastada.Laeva  ja kodu! Laevas  õnnestus  meil  vastavalt  eelnevale  kokkuleppele  külastada  kaptenisilda  ja ära proovida loomulikult  kapteni  tool. Nautida  tuli ka õhtuprogrammi ja puhata enne  koju jõudmist  täiega.


NB!: Grupipilt 1 (Eints), Grupipilt 2 (Alar), MARSRUUT

Eks  seal  ole  ikka hea, kus meid  ei ole, aga  omas kodus on ikka kõige  parem.

Eks ta  ole ka nii: käi  korra ümber  tare – ikka targem, kui tares istuda(Eesti).

 

TÄNUSÕNAD: Reola segarühm  tänab  mõnusat  reisiseltskonda,  bussijuhte  Kallet  ja Eerot,  giidi  Kerstit  ja  Ainot  Ekspressreisidest.

 

Me  oleme  rahul!

 
 Teksti kirjutas Peeter, fotograafid olid Eints, Alar, Malle, Anne, Sandra.